Mõnikord osutub lihtne idee tugevamaks kui kümned keerukad kontseptsioonid — just nii sündis 1970. aastatel mäng Simon, mis jättis märgatava jälje elektroonilise meelelahutuse ajalukku. Neli eredat nuppu, valgussignaalid ja nootidele sarnanevad helid — kõik see moodustas lihtsa, kuid üllatavalt kaasahaarava mälumängu. Selle minimalismi taga seisis nutikas insenerimõte, mis sündis videomängude, helikatsetuste ja tõelise uudsuse otsingu ristumiskohas.
Mängu ajalugu
Simoni idee tekkis inseneride Ralph Baeri ja Howard Morrisoni peas — mõlemad olid tihedalt seotud esimeste videomängude arendamisega. Baer oli juba tuntud kui „videomängude isa“ tänu Magnavox Odyssey loomisele — esimesele kodusele mängukonsoolile. Simon sai inspiratsiooni Atari arkaadmängust Touch Me, kus mängija pidi meelde jätma helilisi ja valgussignaale.
Baeri arvates oli Touch Me aga kohmakas ja ebaõnnestunud. Tema ja Morrison otsustasid kontseptsiooni täiustada: parandada helikvaliteeti, muuta juhtimine intuitiivsemaks ning disain atraktiivsemaks. Koos programmeerija Lenny Cope’iga lõid nad seadme, mis suutis esitada valguse ja heli järjestusi, mida mängija pidi kordama. Aastal 1978 andis nende mängu välja Milton Bradley — üks suurimaid lauamängude ja elektrooniliste mängude tootjaid Ameerika Ühendriikides.
Simon saavutas kohe edu. 1978. aastal tutvustati seda Chicago tarbeelektroonika messil ja see köitis kohe tähelepanu. Messil toimunud demonstratsioon äratas suurt huvi ajakirjanike, jaekaupmeeste ja külastajate seas, mille tulemusena jõudis mäng kiiresti poodidesse.
Neljast nupust koosnev seade — roheline, punane, sinine ja kollane — mängis ette puhtaid muusikalisi helisid kindlas järjestuses. Mängija pidi järjestuse kordama ning igal voorul see pikenes. Valguse ja heli kombinatsioon lõi kaasahaarava efekti ja innustas oma tulemust parandama.
Simon sai kiiresti populaarseks nii Ameerikas kui ka mujal. Juba 1980. aastate alguseks hakati seda tootma teistes riikides, sealhulgas Suurbritannias, Kanadas ja Saksamaal, ning kaubamärk arenes edasi: ilmusid versioonid Simon 2, Pocket Simon, Simon Stix ning hiljem ka elektroonilised uusväljaanded ja mobiilirakendused. Iga uus versioon püüdis säilitada originaali vaimu, lisades samal ajal uusi režiime, kompaktsust või visuaalseid efekte. Simonist sai mitte lihtsalt mänguasi, vaid ajastu ikoon — näide sellest, kuidas lihtne idee võib saavutada kultusliku staatuse.
Huvitavaid fakte
- Igal neljal Simoni nupul oli ainulaadne heli, mis põhines muusikalistel toonidel — do, mi, sol ja si —, mis tegi mängu mitte ainult visuaalselt väljendusrikkaks, vaid ka heliliselt kergesti äratuntavaks, lisades rütmi ja meloodia elementi.
- Mängu algne korpus oli inspireeritud trummist: ümmargune korpus nelja segmendiga süvendas heli ja tegevuse vahelist seost.
- Esimene Simoni partii müüdi hinnaga 24,95 dollarit — tänapäeva vääringus umbes 120 dollarit — ning isegi selle hinnaga oli nõudlus nii suur, et mäng kadus kiiresti poelettidelt.
- Simon leidis rakendust ka väljaspool meelelahutust: seda kasutati aktiivselt kognitiivsetes uuringutes, sealhulgas lühimälu ja keskendumisvõime uurimisel, tänu oma selgele ja järk-järgult keerukamaks muutuvale ülesehitusele.
- Nimi Simon viitab laste mängule „Simon says“, kus osalejad tohivad täita ainult neid käske, mis algavad sõnadega „Simon ütleb“ — viide, mis rõhutab mängumehaanikat: tähelepanelik jälgimine ja täpne täitmine.
- Aastal 1999 lisati Simon Ameerika Ühendriikide mänguasjade kuulsuste halli kui üks kõige olulisemaid ja mõjukamaid leiutisi meelelahutustööstuse ajaloos.
Simon oli üks esimesi mänge, mis ühendas edukalt heli, valguse ja mälu, sillutades tee interaktiivsete mänguasjade uuele suunale. Mäng tõi kaasa hulgaliselt kloone ja võltsinguid ning inspireeris kümneid arendajaid. Tänapäeval peetakse seda klassikaks ning 1978. aasta originaalversioonid on muutunud kollektsioneerimisväärilisteks esemeteks.