Ludo on tuntud lauamäng, mida mängitakse kahe või nelja mängijaga, kasutades värvilisi nuppe ja täringut. Mäng on eriti populaarne Indias, Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Sellel on mitu variatsiooni ja palju erinevaid nimesid, millest osa on registreeritud kaubamärkidena, peamiselt Euroopa ettevõtete poolt.
Mängu ajalugu
Ladina keeles tähendab ludo „mängin“, kuid see nimi ilmus alles palju hiljem – pärast seda, kui mäng oli levinud Lõuna-Aasiast Euroopasse. Ludo ajalooline päritolu on Indias, kus seda hakati mängima juba 6. sajandil pKr – kuigi tollal veel ilma täringuteta.
Lõplik versioon mängust, kus mängijad peavad kordamööda täringut viskama, patenteeriti Inglismaal 1896. aastal Alfred Collieri poolt ning seda hakati müüma nime all Royal Ludo, rõhutades selle „kuninglikku“ staatust lauamänguna.
19.–20. sajandi vahetusel oli see lauamäng väga populaarne Briti mereväe meremeeste seas. Pärast väikseid reeglimuudatusi sai see inglise keeles uue nime – Uckers. Rootsis sai tuntuks versioon nimega Fia (täisnimi: Fia med knuff, mis tähendab „Fia lükkega“) ning Šveitsis nimega Eile mit Weile, mis tähendab sõna-sõnalt „Kiirusta aeglaselt“.
On olemas ka ungari versioon – Ki nevet a végén („Kes naerab viimasena?“), saksa versioon – Mensch ärgere Dich nicht („Inimene, ära ärritu“) ja prantsuse versioon – Jeu des petits chevaux („Väikeste hobuste mäng“). Hispaanias kutsutakse kohandatud versiooni parchís ning Kolumbias parques. Need kohandused võivad erineda mängulaua kujunduse, nuppude arvu ja reeglite poolest.
Paljudes riikides kaasnevad mänguga kohalikud traditsioonid – alates naljadest ja õnnesoovidest kuni keerukate reegliteni, nagu näiteks kohustuslik vastase nupu eemaldamine, kui maandutakse samale väljale.
Mängu olemus jääb samaks, muutuvad vaid nimed ja mängu üksikasjad. Kuigi mängul on India juured, on lääne adaptsioonid oluliselt muutnud selle mehhaanikat ja kujundust, eemaldudes algsest pachisi-mängust – traditsioonilisest lauamängust, mis oli Indias sajandeid laialt levinud.
Lisaks pole ludo levinud ainult läände, vaid ka itta. Näiteks Vietnamis on see väga populaarne mäng nimega Cờ cá ngựa („Merihobude mäng“) ning Hiina kultuuris eksisteerib sarnane mäng nimega 飞行棋 („Lennumale“), kus nupud liiguvad ristikujulisel väljal ja võivad „lennata“ spetsiaalsete ruutude kaudu.
Huvitavaid fakte
- Ludo pärineb iidse India mängu pachisi järgi, mille ajalugu ulatub rohkem kui 1500 aasta taha. Seda mängiti juba Gupta impeeriumi ajal, umbes 6. sajandil pKr. Mängu populaarsuse tõestuseks on säilinud kivisse raiutud mängulauad Agra kindluse terrassidel Indias.
- Originaalversioonis kasutati täringute asemel kauri-karpe või spetsiaalseid pulki, mida visati maapinnale. Pöördunud külgede arv määras liigutuste arvu.
- Suuremogul Akbar I (16. sajand) armastas pachisit nii väga, et mängis seda tohutul kivist laual elavate nuppudega – teenijatega, kes liikusid mängulaual nupuna.
- Mõnes India ja Nigeeria koolis kuulub ludo soovitatud vahetunnimängude hulka.
- Bangladeshi ja Pakistani mõnedes koolides keelati mäng ajutiselt, kuna lapsed tülitsesid või jätsid selle tõttu tunnid vahele.
Piisab vaid ühest mängukorrast – ja saad aru: ludo ühendab, lõbustab ning pakub tõelist põnevust, rõõmu ja võidumaitset!