Xiangqi veebis, tasuta

Xiangqi (象棋), tuntud ka kui hiina male, on klassikaline strateegiamäng, millel on sügavad ajaloolised juured ja eriline staatus Ida-Aasia kultuuris. Koos gomänguga peetakse seda oluliseks Hiina kultuuri intellektuaalseks sümboliks.

Erinevalt lääne malest arenes xiangqi välja omaenda reeglite ja loogika järgi, peegeldades erilist arusaama strateegiast ja ruumist. See mäng nõuab mitte ainult täpset arvestust ja loogilist mõtlemist, vaid ka peent intuitsiooni – omadust, mida ida filosoofias kõrgelt hinnatakse.

Tänapäeval on xiangqi populaarne mitte ainult Hiinas, vaid ka Vietnamis, kus mäng on tuntud nime all cờ tướng ja omab riiklikku staatust. Riigis toimib arenenud turniirisüsteem, mis hõlmab nii professionaalseid võistlusi kui ka massilisi harrastajate liigasid.

Hiina diasporaa seas kogu maailmas säilitab xiangqi kultuurilise koodi tähenduse, ühendades põlvkondi ning olles mitte ainult meelelahutus, vaid ka intellektuaalse ja ajaloolise pärandi vorm.

Mängu ajalugu

Kõik malelaadsed mängud pärinevad algselt chaturangast (चतुरङ्ग) – India mängust, mis tekkis 5.–6. sajandil. Läänes arenes sellest klassikaline male, Koreas janggi (장기, 將棋), Jaapanis shōgi (将棋) ja Hiinas xiangqi. Kõik need mängud mängitakse ristkülikukujulisel ruudustikuga laual, kasutades erineva väärtusega nuppe. Teise teooria kohaselt tekkis xiangqi sõltumatult Indiast – umbes 2000 aastat tagasi Vana-Hiinas. Hani dünastia ajast pärit säilinud dokumendid viitavad sellele kaudselt, kuid konkreetseid tõendeid pole.

Huvitaval kombel tähendab sõna „xiangqi” tõlkes „male elevandiga” ning see kajastub nii mängunuppude sümboolikas kui ka mängu nimes. Samuti on teada, et iidsetel aegadel eksisteeris xiangqi mitmes kohalikus versioonis, mille reeglid erinesid, enne kui 10. sajandiks kujunesid välja tänapäevased normid.

Igal juhul eksisteeris xiangqi Hiinas juba 8. sajandil ning mängus kasutati ruumilisi figuure, mitte lamedaid žetoone, nagu shōgi puhul. Nuppude seas olid kuningas, elevant, vanker ja sõdurid (etturid) – sarnaselt India chaturangaga. Selline täpne kokkulangevus on raske juhuseks pidada ja isegi kui xiangqi ei tekkinud otse chaturangast, mõjutas see mäng seda kindlasti tugevalt.

Xiangqi eristab teistest malemängudest „jõgi”, mis jagab mängulaua kaheks. Mõned nupud, näiteks elevandid, ei tohi seda ületada, mis lisab strateegilist sügavust. Lisaks on olemas „palee”, mis piirab kindrali ja valvurite liikumisala – see on unikaalne element, mida teistes maletüüpides ei esine.

Xiangqi populaarsust Hiinas 8.–10. sajandil ei saa eitada – mängu mängisid nii ülikud kui ka talupojad. Erinevus seisnes vaid mängulaudade ja nupustike kalliduses ning valmistamise keerukuses. Tuntud ajalooline näide on 10. sajandi mäng, kus rändur Chen Tuan (陳摶) võitis Hiina keisrit. Pikka aega oli see mäng ainult Hiinale omane, ning selle levik Lääne suunas algas alles 20. sajandi alguses.

Xiangi mainitakse ka tollases kirjanduses ja maalikunstis, mis kinnitab mängu kultuurilist tähtsust. Iidses Hiinas peeti seda strateegilise mõtlemise arendamise viisiks ning mängu soovitati tulevastele ametnikele ja sõjaväelastele.

Eurooplased said xiangqi-st esmakordselt teada François Boucheri joonistuse „Mäng hiina malet” kaudu, mis ilmus Pariisis gravüürina aastatel 1741–1763. Mängust teati Läänes, kuid hakati mängima alles 1930. aastatel. Xiangqi rahvusvahelise populaarsuse tõuke andis suur turniir, mis toimus 1930. aastal Hongkongis Lõuna- ja Ida-Hiina meeskondade vahel. Turniiris oli 16 vooru ja see lõppes viigiga.

Pärast seda on Hiinas loodud kümneid piirkondlikke liigasid ja õppeasutusi, kus lapsi õpetatakse xiangqi-d mängima juba varases eas. Mängu arengus mängisid olulist rolli mängude telesaated ja meistrite kommentaarid, mis hakkasid ilmuma Hiina meedias 20. sajandi teisel poolel.

Hiina Rahvavabariigi asutamine 1949. aastal kiirendas xiangqi populariseerimist ning riigis hakati korraldama iga-aastaseid võistlusi, mida jälgisid miljonid vaatajad nii Hiinas kui ka mujal maailmas. 1956. aastal tunnistati xiangqi ametlikult spordialaks Hiinas.

1980. aastatest alates on toimunud rahvusvahelised turniirid, sealhulgas maailmameistrivõistlused, kus osalevad mängijad Euroopast, USA-st, Singapurist, Vietnamist ja teistest riikidest. Rahvusvaheline Xiangqi Föderatsioon (WXF, 世界象棋联合会) asutati 1993. aastal ning sellest ajast peale koordineerib see suurturniiride korraldamist üle maailma.

Huvitavaid fakte

Go ja xiangqi on Hiina tuntuimad lauamängud väljaspool riigi piire. Rääkides hiina malest, võib välja tuua järgmised huvitavad faktid:

• Xiangqi on ametlikult kantud 2008. ja 2012. aasta Maailma Mõttemängude nimekirja.
• 1970. aastatel püüti NSV Liidus xiangqi-d populariseerida: müügile ilmusid teoreetilised käsiraamatud ja mängukomplektid nime all „Cho Hong Ki”. Kuid see ei aidanud kultuuriliste erinevuste ja keelebarjääri ületamisel.
• 20. sajandi tugevaim hiina male mängija oli hiinlane Xie Xiaxun (谢侠逊). Ta kirjutas esimese ingliskeelse raamatu sellest mängust ja oli elu lõpus Hiina Xiangqi Assotsiatsiooni (中国象棋协会) asepresident.
• 21. sajandi tugevaim mängija on siiani hiinlane Lü Qin (吕钦) – viiekordne Hiina meister selles spordialas.
• Hiina koolides on xiangqi osa mõnest huviringide programmist, et arendada loogilist ja ruumilist mõtlemist.
• Populaarsetel Aasia videoplatvormidel koguvad mõned xiangqi-partiid miljoneid vaatamisi, eriti kui neid kommenteerivad tuntud suurmeistrid.
• Hiina muuseumides võib näha iidseid xiangqi laudu ja mängunuppe, mis on valmistatud jadeiidist, elevandiluust ja väärtuslikest puuliikidest.

Xiangqi pole mitte ainult maletüüp, vaid ainulaadne kultuurinähtus, mis ühendab endas tuhandeaastase ajaloo, filosoofia ja idamaise strateegilise mõtlemise. Selle reeglid, mängulaud ja nupud peegeldavad hiina maailmavaadet ning mängu taktikate mitmekesisus muudab selle põnevaks nii algajatele kui ka professionaalidele. Tänapäeval ületab xiangqi kultuuripiire ja muutub koos klassikalise male ja gomänguga osaks maailma intellektuaalsest pärandist.

Kui soovid arendada oma loogilist mõtlemist, õppida samme ette planeerima ja samas puudutada iidset traditsiooni – proovi mängida xiangqi-d. Isegi üksainus partii võib sind üllatada oma sügavuse ja ettearvamatusega.

Erinevalt klassikalisest malest, mida mängitakse 8×8 ruudustikul, on Xiangqi mängulaud asümmeetriline ja koosneb 9×10 joonest. Nuppe ei asetata ruutude keskele, vaid nende lõikumiskohtadele (nagu mängus go). Otse laua keskel kulgeb eraldusjoon, mida nimetatakse tinglikult „jõeks“. See mõjutab nuppude liikumist ja omab strateegiliselt väga suurt tähtsust.

See omadus muudab mängu mitte ainult visuaalselt eriliseks, vaid keerulisemaks ka positsioonilises mõttes: üks ja seesama nupp võib enne jõe ületamist ja pärast seda mängida täiesti erinevalt. Lisaks on mõlemal pool lauda 3×3 ruudust koosnev „palee“ — ala, kus võivad liikuda ainult kuningas ja nõunikud, mis lisab mängule sisemist sümmeetriat.

Mängu alguses on igal mängijal samasugune komplekt erineva väärtusega nuppe, sealhulgas:

• Vanker — väärtusega 9 ühikut.
• Kahur — väärtusega 4,5 ühikut.
• Ratsanik — väärtusega 4 ühikut.
• Elevandik — väärtusega 2 ühikut.
• Nõunik — väärtusega 2 ühikut.

Mängijal on ka jalaväelased, kelle väärtus enne „jõe“ ületamist on üks ühik ja pärast ületamist kaks. Nupud erinevad värvi poolest ning neid kujutatakse sageli väikeste sõdurite, kahurite või ratsanike kujul. See muudab mängu värvikamaks ja huvitavamaks, eriti laste jaoks.

Traditsiooniliselt teevad punased nupud esimese käigu — see on kinnistatud kaasaegsetes reeglites ja mõjutab mängu avangut. Nuppudel olevad hieroglüüfid erinevad vastavalt poolele: samal kujul nupud võivad punaste ja mustade puhul olla erineva kirjapildiga, mis rõhutab mängu rikkalikku visuaalset kultuuri.

Kuidas nupud liiguvad

Igal Xiangqi nupul on, nagu klassikalises males, oma liikumisvõimalused ja piirangud. Need on järgmised:

• Kuningas liigub ainult ühe ruudu võrra – vertikaalselt või horisontaalselt – ega tohi lahkuda oma 9-ruudulisest alast, mida nimetatakse „paleeks“.
• Nõunik liigub ühe ruudu võrra diagonaalselt ega tohi samuti „paleest“ väljuda.
• Elevandik liigub täpselt kaks ruutu diagonaalselt (mitte vähem) ja ei tohi „jõge“ ületada.
• Vanker võib liikuda ükskõik kui palju ruute vertikaalselt või horisontaalselt — kuid ainult siis, kui tema teel pole teisi nuppe.
• Ratsanik liigub L-tähe kujuliselt — kaks ruutu otse ja üks kõrvale. Erinevalt klassikalisest malest ei saa Xiangqi ratsanik hüpata üle teiste nuppude.
• Kahur on ainulaadne nupp, millel pole läänemales analoogi. See liigub nagu vanker, kuid rünnakul peab ta „hüppama“ täpselt üle ühe nupu — seda nimetatakse lafetiks. See omadus võimaldab kahuril sooritada ootamatuid taktikalisi lööke kaugelt ja teeb ta eriti ohtlikuks avatud positsioonides.
• Jalaväelane saab enne jõe ületamist liikuda ainult ühe ruudu võrra edasi, kuid pärast seda ka ühe ruudu võrra paremale või vasakule.
• Xianggis ei saa jalaväelane liikuda tagasi ega muutu teiseks nupuks, nagu klassikalises males. See piirab oluliselt tema kasutust lõppmängus.

Mängureeglid

Mängu eesmärk on panna vastase kuningas matiseisu, s.t. blokeerida kõik tema võimalikud käigud. Samas tuleb järgida järgmisi piiranguid:

• Kaks kuningat ei tohi olla samal vertikaaljoonel, kui nende vahel pole teisi nuppe.
• Kuningat ei tohi jätta ruudule, mis on vastase poolt ohustatud.
• „Igavene rünnak“ ja „igavene šahh“, kus kuningas võib lõputult ohu eest põgeneda, on keelatud.
• Samuti on olemas tehnilised reeglid, mis piiravad samade käikude kordamist. Kui mängija kordab sama positsiooni kolm korda ilma arenguta, võib ta saada hoiatuse või kaotuse, eriti turniiridel.

Xiangqis võib tekkida ka patiseis, kus mängija ei saa teha ühtegi käiku ilma reegleid rikkumata. Seda loetakse kaotuseks — nagu mattingi.

Soovitused mängimiseks

Xiangqi erineb oluliselt klassikalisest malest ja võib tuua meeldivat vaheldust sinu lauamängude kollektsiooni. Selleks, et õppida selles mängus võitma, peaksid:

• Liikuma mängulaual samm-sammult edasi, tugevdades külgi ja blokeerides vaenlase rünnakuid.
• Hoolitsema korraga nii rünnaku kui ka oma nuppude kaitse eest.
• Ohverdama nuppe, kui see on vajalik võidu saavutamiseks.
• Vältima otseseid kokkupõrkeid vastase armeega.
• Kasutama ära jalaväelaste eeliseid, kes pärast „jõe“ ületamist muutuvad ühtedeks tõhusamateks nuppudeks.
• Tasub meeles pidada, et Xianggis on arengu kiirus eriti oluline: vankrite ja kahurite viimine aktiivsetesse positsioonidesse esimese 5–7 käigu jooksul võimaldab keskosa kontrolli alla saada ja takistada vastase initsiatiivi.
• Üks algajate levinumaid vigu on jõudude liigne koondamine laua keskele. Xianggis on küljepealsed rünnakud — eriti kahuri ja ratsaniku abil — väga olulised.
• Praktika näitab, et kõige edukamad strateegiad põhinevad vastase käikude ennetamisel ja taktikalise initsiatiivi hoidmisel, mitte nupuvahetusel.
• Klassikaliste avangute (näiteks „keskkahur“, „pööratud elevant“) õppimine aitab kiiremini mõista mängu struktuuri ja arendada pikaajalist positsioonilist ülekaalu.

Ka lühike tutvumine reeglitega ja mõned harjutuspartiid annavad aimu mängu sügavusest ja rütmist. Alguses on kasulik mängida tehisintellekti vastu — enamik rakendusi võimaldab valida raskusastet ja kohandada mängustiili.

Lisaks saab uurida suurmeistrite kommentaaridega partiisid — sellised videod ja interaktiivsed analüüsid on laialdaselt saadaval spetsialiseeritud platvormidel. Need aitavad paremini mõista taktikalisi võtteid, avangumustreid ja algajate tüüpilisi vigu.

Xiangqi ei ole mitte ainult põnev ajaviide, vaid ka tugev intellektuaalne treening, mis arendab analüütilist mõtlemist, visuaalset mälu ja ruumilist kujutlusvõimet.