Üks tuntumaid lauamänge, mis on populaarsuselt isegi kuulsast go'st eespool, on Shogi ehk „jaapani male“. Seda mängitakse samuti kahekesi ruudustikulisel laual mustade ja valgete nuppudega.
Kuid erinevalt klassikalisest malest alustavad Shogis mustad — „sente“ (先手, „esimesena käijad“) — ja valged käivad teiseks — „gote“ (後手, „hiljem käijad“). Erinevad ka nupud, nende käigud ja väärtused ning mängulaua suurus ei piirdu 8×8 ruuduga — see võib ulatuda kuni 36×36 ruuduni!
Mängu ajalugu
Ei ole täpselt teada, millal Shogi tekkis, kuid see juhtus kindlasti Jaapanis — ligikaudu aastatel 794 kuni 1185 pKr. Selle kinnituseks on Heiani ajastu (平安時代) õukonnateadlase Fujiwara no Akihira (藤原明衡) kirjutatud traktaat „Uued ülestähendused sarugaku kohta“ (新猿楽記). Selles tekstis kirjeldatakse üksikasjalikult mängu reegleid ning juba tol ajal jagati mäng kaheks — „väikeseks Shogiks“ ja „suureks Shogiks“. Esimest mängiti 9×9 ruudul ja teist 13×13 ruudul.
Ajalukku süvenedes on tõenäoline, et Shogi sai alguse India mängust chaturanga (चतुरङ्ग), nagu ka klassikaline male. Esmalt levis chaturanga Indiast Pärsiasse, kus see arenes mänguks shatranj (شَطْرَنْج). Seejärel muutus shatranj populaarseks Kagu-Aasia riikides, kus selle põhjal loodi Xiangqi (象棋, Hiina), Janggi (장기, Korea) ja Shogi (Jaapan).
Vanimad arheoloogidelt leitud Shogi 16 nuppu pärinevad 11. sajandist ja leiti Nara prefektuurist. Need on lapikud viiekandilised kujundid, millele on kirjutatud jaapani hieroglüüfid. Kuigi nupu kuju on püsinud muutumatuna, on mängulaudade mõõdud ajaloos palju varieerunud. Aastatel 1185–1573 mängiti Jaapanis Shogit kuni 36×36 ruuduga laudadel ja korraga võis mängus olla kuni 804 nuppu. See tegi Shogist ühe kõige keerukama mängu omas klassis, ületades tavalist malet mitmekordselt.
Shogil oli mitmeid versioone: näiteks Dai Shogi (大将棋, 15×15), Chū Shogi (中将棋, 12×12), Dai Dai Shogi (大大将棋, 17×17) ja isegi Taikyoku Shogi (大局将棋, 36×36). Need mängud nõudsid mitte ainult erakordset mälu ja strateegilist mõtlemist, vaid ka mitu tundi või isegi päeva mängu lõpetamiseks.
16. sajandil lihtsustas Jaapani keiser Go-Nara (後奈良天皇) Shogi mängu ja tõi selle tänapäevasesse vormi. Sellest ajast alates mängitakse seda kindla suurusega 9×9 ruudulisel laual, kasutades ainult 40 nuppu. Go-Nara kehtestas täiesti uue reegli — võimaluse vastase nuppe teatud tingimustel enda kasutusse võtta. Just see muutis Shogi tõeliselt unikaalseks mänguks, mitte lihtsalt üheks male variandiks.
Selle reegli kehtestamisega hakati Shogit pidama mitte ainult strateegiamänguks, vaid ka vaimset paindlikkust nõudvaks mänguks: mängija peab arvestama mitte ainult enda nuppudega, vaid ka nendega, mis võivad pärast vaenlase käest vallutamist tema vastu pöörduda. Selline dünaamika laiendab oluliselt taktikalisi võimalusi.
Shogi oli Jaapanis kõige populaarsem 17. sajandi algusest kuni 19. sajandi lõpuni. Seda peeti šogunite (sõjaväejuhtide) lemmikajaviiteks ning tugevaim mängija sai tiitli Meijin (名人, „suurmeister“) ja määrati ametlikuks Shogi ministriks. 19. sajandi teisel poolel kaotas mäng riikliku toetuse ning pärast Teist maailmasõda ähvardas seda isegi keeld.
Põhjuseks, miks Jaapani valitsus tahtis Shogi keelustada, oli vastase nuppe kasutava reegli seos sõjavangidega. Kuid tollane Shogi meister Masuda Kōzō (升田幸三) suutis mängu kaitsta. Tema peamine argument oli, et klassikalises males figuurid mitte ei vallutata, vaid „tapetakse“, mis on veelgi vägivaldsem.
Masuda Kōzō veenis võime mängu kultuurilises väärtuses, korraldas näidismänge, avaldas artikleid meedias ja sai intellektuaalide toetuse. Tänu tema pingutustele mitte ainult ei säilinud Shogi, vaid saavutas sõjajärgsetel aastatel uue populaarsuse laine.
Huvitavaid fakte
Shogi on sajanditevanune Jaapani mäng, mille ümber on viimase 900 aasta jooksul kogunenud palju huvitavaid fakte. Mõned neist on järgmised:
- Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole maailma populaarseim „male-tüüpi“ mäng klassikaline male, vaid just Shogi, mis on samuti pärit India chaturangast.
- Jaapanis tähistatakse 17. novembril ametlikult Shogi päeva. See traditsioon pärineb 17. sajandist, kui šoguni ees mängiti tseremoniaalseid partiisid tugevaimate mängijate vahel.
- Sõltuvalt mängija tasemest määratakse Shogis tiitlid (dan — 段) „kyū-dan“ (級—段) süsteemi järgi: amatöör-, meesprofessionaal- ja naisprofessionaal-tasemed.
- Jaapanis on isegi eraldi kool, mis on pühendatud sellele mängule. Sinna võetakse ainult õpilasi, kes on vanemad kui 20 aastat ja saavutanud vähemalt viienda amatöördani taseme.
- 1990.–2000. aastatel oli tugevaim Shogi mängija jaapanlane Yoshiharu Habu (羽生善治), kes võitis 99 tiitlit. 2020. aastatel juhib hetkel tema kaasmaalane Sōta Fujii (藤井聡太).
- Sōta Fujii sai ajaloo noorimaks mängijaks, kes pälvis Meijini tiitli 21-aastaselt, purustades üle poole sajandi püsinud rekordi. Ta oli ka esimene, kes võitis kõik seitse peamist tiitlit korraga.
2025. aasta seisuga mängib Shogit harrastaja või professionaalsel tasemel vähemalt 20 miljonit inimest. See on märgatavalt rohkem kui renju ja go mängijaid. Shogi on õigustatult üks populaarsemaid lauamänge mitte ainult Jaapanis, vaid kogu maailmas.
See mäng mitte ainult ei arenda strateegilist mõtlemist, vaid toob mängijad ka lähemale Jaapani rikkalikule kultuurile. Paljud, kes seda korra proovivad, jäävad Shogile truuks kogu eluks.