Solitaire veebis, tasuta

Solitaire — üks tuntumaid kaardimänge ühele mängijale, mis ühendab lihtsad reeglid sügava loogilise struktuuriga. Sajandite jooksul on mäng arenenud aristokraatlikust ajaviitest digitaalseks meelelahutuseks, saades igapäevakultuuri osaks paljudes riikides. Erinevalt enamikust kaardimängudest on Solitaire mõeldud individuaalseks mänguks, kus on olulised tähelepanu, järjekindlus ja oskus mõelda mitu sammu ette. Selle populaarsus on suuresti seotud universaalsusega: piisab ühest kaardipakist, et saada tegevus, mis on ühtaegu rahulik ja intellektuaalselt nauditav.

Eri koha Solitaire’i ajaloos võtab sisse Klondike — variant, mis aja jooksul on muutunud peaaegu kogu mängu sünonüümiks. Just see versioon saavutas suurima tuntuse tänu loogika ja juhuse õnnestunud kombinatsioonile ning laiale levikule digitaalses keskkonnas. Solitaire on kindlustanud endale koha kultuuris: alates viktoriaanlikest salongidest kuni operatsioonisüsteemide standardrakendusteni. Seda tajutakse mitte ainult mänguna, vaid ka organiseeritud puhkuse vormina — võimalusena ümber lülituda, keskenduda ja eemalduda välisest kärast.

Solitaire’i ajalugu

Päritolu ja varased aastad

Solitaire’i täpsed alged on ebaselged, kuid uurijad on ühel meelel, et kaardimängud, kus kaarte laotati mustritesse — Solitaire’i eelkäijad — ilmusid Euroopas 18. sajandi lõpus. Tõenäoliseks päritolupiirkonnaks peetakse Põhja- ja Kesk-Euroopat — eelkõige Skandinaaviat, Prantsusmaad ja Saksamaad. Huvitaval kombel on mõnes keeles säilinud jäljed Solitaire’i varasest müstilisest tajust. Nii sai mäng Skandinaavia riikides nime Kabale — laenatud prantsuse sõnast Cabale, mis seostus saladuste, vandenõude ja mõistatuslike praktikatega. Ajal, mil Solitaire’i sageli käsitleti kui ennustamise vormi, tundus selline nimetus täiesti sobiv. Tegelikult peeti 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses Solitaire’i mitte ainult meelelahutuseks, vaid ka omamoodi oraakliks: arvati, et kui ladumine «õnnestus» (ehk kõik kaardid langesid õigesse järjekorda), siis soov täitus.

Esimesed dokumentaalsed mainimised Solitaire’ist pärinevad 1780. aastatest: saksa mängude antoloogias Das neue Königliche L’Hombre-Spiel (1783) leidub kirjeldusi kaardiladumistest nime all Patience ja Cabale. Mängude ajaloolase David Parletti tähelepanekul eksisteeris varajases faasis Solitaire’i variant kahele osalejale — kumbki laotas oma kombinatsiooni, võisteldes kiiruses. Kuid palju suurema populaarsuse saavutas kiiresti üksikmängu versioon, mis oli rahulikum ja keskendunum tegevus.

Levik Euroopas

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses hakkas Solitaire jõudma moestuuri õukondadesse ja salongidesse. Louis XV aegses Prantsusmaal said kaardiladumised aadli lemmikajaviiteks. Veidi hiljem levis huvi Solitaire’i vastu ka Inglismaale: sõna «Patience» esmakasutus inglise keeles on registreeritud 1801. aastal ja 1820. aastateks oli mäng Briti ühiskonnas juba hästi tuntud. Sellele viitab muu hulgas Harriet Leveson-Goweri, Granville’i krahvinna, 1822. aasta kiri.

Umbes samal ajal ilmusid ka esimesed kirjanduslikud mainimised Solitaire’ist Venemaal. Juba 1826. aastal avaldati Moskvas raamat iseloomuliku pealkirjaga: «Kaardiladumiste kogu, tuntud kui suured solitairid, pühendatud usinalt kõigile äriinimestele». See näitab, et mäng oli vene aadli seas tuntud vähemalt 1820. aastate algusest.

Järk-järgult kaotas Solitaire oma puhtalt ennustava iseloomu ja muutus loogikamänguks, mis oli kättesaadav laiale kaardisõprade ringile.

Viktoriaanlik ajastu ja esimesed kogumikud

Tõeline Solitaire’i populaarsuse õitseng saabus 19. sajandi keskpaigas ja teisel poolel. Sel ajal ilmus Euroopas ja USA-s palju kogumikke, mis sisaldasid kaardiladumiste kirjeldusi. Üks varasemaid ja tähelepanuväärsemaid väljaandeid, mis mõjutas Solitaire’i levikut, oli Briti aristokraadi Adelaide Cadogani raamat. Tema «Illustrated Games of Patience» avaldati esmakordselt umbes 1870. aastal ja sisaldas 25 Solitaire’i varianti. Raamat saavutas suure edu ja seda trükiti korduvalt — Inglismaal muutus nimi Cadogan isegi üldnimetuseks iga Solitaire’i kogumiku jaoks.

Pärast lady Cadoganit järgnesid teised autorid: ameeriklanna Ednah Cheney avaldas oma raamatu Solitaire’i kohta peagi pärast 1870. aastaid, ning 1890.–1900. aastatel ilmusid mahukad kogumikud britlannadelt Mary Elizabeth Whitmore Jonesilt, E. D’Orselt ja teistelt, dokumenteerides sadu erinevaid ladumisi. Viktoriaanlikus Inglismaal sai Solitaire moekaks hobiks, eriti daamide seas — aeglane kaardimõistatus, mis sobitus ajastu vaimuga.

Selles ajastus tekkisid uued Solitaire’i variandid ja paljud klassikalised ladumised said nimed, mis viitasid tuntud ajaloolistele isikutele ja sündmustele. Nii on laialt tuntud legend, et Napoleon Bonaparte veetis oma pagulusaega Saint Helena saarel Solitaire’i ladudes. Tema auks nimetati populaarseid ladumisi nagu «Napoleon at St. Helena» ja «Napoleon’s Square» — ehkki selle kohta on vähe ajaloolisi tõendeid. Ent juba selliste nimede tekkimine näitab, millise koha Solitaire 19. sajandi kultuurielus hõivas.

Klondike’i teke

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses astus areenile variant, mis sai hiljem maailma kuulsaimaks Solitaire’iks — Klondike. Selle ladumise päritolu ümbritseb teatav salapära. Nimi viitab selgelt Kanada loodenurgas asuvale Klondike’i piirkonnale, mis sai kuulsaks 1896–1899. aasta kullapalaviku tõttu. Ühe versiooni kohaselt just kullakaevurid mõtlesidki palaviku ajal välja kaardiladumised, et mööda saata pikad polaarööd õnne oodates. Räägitakse, et kaevurid hoidsid kaardipakki alati käepärast ja ladusid öösiti, valvates välja kaevatud kulda, Solitaire’i, et mitte uinuda. See romantiseeritud versioon juurdus tugevalt kultuurilises folklooris. Näiteks kirjanik Jack London kirjeldab ühes oma põhja-ainelises loos, kuidas Klondike’i kaevurid veetsid õhtuid Solitaire’i ladudes: «Shorty, sügavas meeleheites, laotas Solitaire’i». Otseseid dokumentaalset tõendeid, mis seoksid mängu tekkimise Klondike’iga, aga pole.

Uurijad märgivad vaid, et esimesed selle ladumise reeglite publikatsioonid pärinevad 20. sajandi algusest. Nii mainitakse 1907. aasta väljaandes «Hoyle’s Games» mängu nimega «Seven-Card Klondike» — sisuliselt klassikaline Klondike, kus 7 sammast laotakse kasvava arvu kaartidega. Huvitav on, et samas 1907. aasta raamatus esines ka teine, keerukam ja hasartlikuma iseloomuga kaardivariant nimega Klondike — tegelikult mäng, mis on praegu tuntud kui «Canfield». Segadus nimedes kestis mitu aastat, kuni terminoloogia lõpuks paika loksus.

Ameerika mängureeglites 1913. aastast olid mõisted juba selgelt eristatud: Klondike — see oli just nimelt Solitaire seitsme sambaga ja kaartide ümberpaigutamisega kahanevas järjekorras, samal ajal kui nimetus «Canfield» kinnistus eraldi mängule, mis põhines tol samal hasartlikul variandil. Kust aga tuli nimi «Canfield»? Siingi on tähelepanuväärne lugu: Richard Albert Canfield, tuntud kasiinoomanik USA-s, pakkus väidetavalt klientidele hasartlikku Solitaire’i, kus 50 dollari eest sai osta kaardipaki ja teenida 5 dollarit iga kogutud masti eest — see mäng saigi nimeks «Canfield».

Hiljem hakati Inglismaal Klondike’i ekslikult samuti «Canfieldiks» kutsuma, mis tekitas segadust. Kuid aja jooksul terminoloogia stabiliseerus mõlemas riigis: Klondike — klassikaline Solitaire, Ameerikas tuntud kui Solitaire ja Suurbritannias kui Patience, ning «Canfield» — teine, keerulisem mäng.

Populaarsuse geograafia ja areng

20. sajandi esimesel poolel levis Klondike laialdaselt — nii trükitud kogumike kaudu kui ka püsiva suulise traditsiooni abil. Mäng ei nõudnud midagi peale kaardipaki ja seetõttu juurdus see kõikjal — Põhja-Ameerikast Venemaani. Vene traditsioonis sai Klondike nimeks «Kosynka» — pärimuse järgi kaartide paigutuse skemaatilise sarnasuse tõttu kolmnurkse pearätiku siluetiga. Tõenäoliselt kinnistus see nimetus igapäevasesse kasutusse 20. sajandi esimesel poolel, kui algne sõna oli vähem arusaadav ja mäng oli juba tuntud tõlkekirjanduse kaudu (on isegi arvamusi, et Jack Londoni lood mängisid rolli venekeelsete lugejate tutvumisel Klondike’iga).

Klondike’i reegleid anti põlvest põlve edasi ja need peaaegu ei muutunud: 28 kaardi paigutus 7 sambasse, eesmärk — koguda kõik mastid tõusvas järjekorras 4 alusel, liigutades laual olevaid kaarte kahanevas järjekorras värve vaheldades. Variatsioonid puudutasid vaid detaile — näiteks, kas pakki tohtis mitu korda läbi mängida, kas jagati üks kaart või kolm korraga jne. Muide, algselt peeti klassikaliseks kolme kaardi kaupa jagamise režiimi (mis nõudis rohkem kannatust ja mida peeti raskemaks), kuid mõnedes 20. sajandi reeglites lisati juba lihtsam ühe kaardi variant, mis suurendas võiduvõimalusi.

Mängu kujundus ja formaat muutusid samuti aja jooksul kunstilises plaanis. Viktoriaanlikus Solitaire’i kaardikomplektides võis kohata spetsiaalselt vähendatud pakke või elegantseid aluseid kaartide ladumiseks, ning 20. sajandi keskpaigaks ilmus isegi spetsiaalne Solitaire’i laud («Chastleton Patience Board», mille leiutas seesama Mary Elizabeth Whitmore Jones), mis võimaldas mängida püsti või reisil olles. Massilise populariseerumise tõi siiski mängu lihtsus — ladumiseks ei olnud vaja mingeid erilisi tarvikuid ega kalleid komponente. Miljonid inimesed eri riikides ladusid Klondike’i — kodus, teel, puhkusel — ja aja jooksul sai see igapäevaelu osaks.

Digiajastu

Tõeline maailmakuulsus tuli Klondike’ile arvutite tulekuga. 1980. aastatel, kui personaalarvutid ja graafilised liidesed hakkasid populaarsust koguma, pöördusid arendajad klassikaliste kaardimängude poole, et need ekraanile tuua. Üks esimesi arvutiversioone oli 8-bitisele Atarile mõeldud programm (avaldatud 1981. aastal) lihtsa nimega «Solitaire», mis realiseeris just Klondike’i. 1984. aastal avaldas entusiast Michael A. Casteel Klondike’i versiooni Apple Macintoshi arvutitele. Mäng levis shareware-mudelil ja seda uuendati regulaarselt.

Murranguliseks hetkeks sai Microsofti otsus lisada Solitaire Windowsi standardpaketti. 1988. aastal arendas praktikant Wes Cherry Microsoftis praktika käigus elektroonilise Klondike’i versiooni — algselt harjutusena ja kasutajate kohandamiseks arvutihiirega. Tol ajal oli drag-and-drop’i kontseptsioon uudne ja mäng osutus suurepäraseks treeninguks selle oskuse jaoks. Uuendatud kaartide kujunduse usaldati Susan Kare’ile. 1990. aastal debüteeris «Solitaire» operatsioonisüsteemis Windows 3.0 — ja sellest hetkest algas Klondike’i võidukäik üle kogu maailma. Mäng võitis koheselt populaarsuse: Microsofti andmetel sai sellest mõne aasta jooksul Windowsi enimkasutatud rakendus — isegi tekstiredaktorite ees.

Miljonid kontoritöötajad kogu maailmas veetsid tunde virtuaalseid kaarte ladudes töö varjus. Aja jooksul tekitas see isegi juhtkonnas muret: teada on juhtum, kus New Yorgi linnapea Michael Bloomberg vallandas 2006. aastal ametniku, tabades ta tööl Solitaire’i mängimas.

Algne mõte oli siiski vastupidine — suurendada efektiivsust, õpetades hiire kasutamist; tulemuseks sai aga kummaline paradoks. Sellegipoolest Solitaire’i populaarsus ainult kasvas. Digitaalne Solitaire kuulus kõikidesse järgnevatesse Windowsi versioonidesse (3.1, 95, 98, 2000 jne) ja muutus praktiliselt operatsioonisüsteemi «visiitkaardiks». Kui Microsoft 2012. aastal proovis eemaldada sisseehitatud Solitaire’i Windows 8-st, tekitas see kasutajate seas nii suure pahameeletormi, et mäng toodi peagi tagasi. 2015. aastal korraldas Microsoft oma 25. aastapäeva puhul isegi ülemaailmse Solitaire’i turniiri Windowsi kasutajate seas.

Tänapäevaks on digitaalne Solitaire purustanud arvukalt rekordeid. «Solitaire» (praegu osa Microsoft Solitaire Collection’ist) oli oma 30. aastapäevaks kogunud üle 35 miljoni igakuise mängija kogu maailmas, olles saadaval 65 keeles rohkem kui 200 riigis. 2020. aasta statistika järgi mängitakse iga päev üle 100 miljoni partii — tohutu arv, mis peegeldab mängu tõelist rahvaarmastust. 2019. aastal lisati Microsoft Solitaire «World Video Game Hall of Fame’i» kui üks ajaloo olulisemaid arvutimänge. Nii arenes sajandeid tagasi sündinud rahulik kaardimäng Solitaire globaalseks digitaalseks fenomeniks, jäädes aktuaalseks ka uuel aastatuhandel.

Huvitavad faktid Solitaire’i kohta

• Rekordid ja arvulised paradoksid. Mitte iga Klondike’i paigutus ei ole edukalt lõpetatav — erinevalt näiteks FreeCellist, kus peaaegu kõik partiid on lahendatavad, mängib siin olulist rolli juhus. Matemaatikud on arvutanud, et vaid umbes 80% jaotustest on teoreetiliselt võidetavad (kui teada kõigi kaartide asukohta ja ilma käikude piiranguteta). Tegelik võiduprotsent standardreeglite järgi mängides on veelgi madalam — kogenud mängijad võidavad umbes 30–50% partiidest, isegi strateegiat ja tagasivõtu nuppu kasutades. Seega õigustab Solitaire oma nime «kannatlikkus»: mõnikord ei vii isegi ideaalne mäng võiduni ja tuleb vaid kaotusega leppida ning uuesti proovida.
• Solitaire kui kontorinähtus. Arvutiversiooni tulekuga sai mäng kahtlase kuulsuse kui «tööaja tapja». 1990. aastatel peeti paljudes organisatsioonides Solitaire’i tööarvutis nii levinud kõrvalekaldeks, et seda hakati naljatamisi kutsuma «Office Solitaire’iks».
• Ajaloo kiireim Solitaire’i partii. 2. augustil 1991 püstitas inglane Stephen Twigge Guinnessi rekordi, lõpetades lauavormis Solitaire’i partii vaid 10 sekundiga. Rekord saavutati standardse kaardipaki ja klassikaliste ladumisreeglitega. See saavutus on Guinness World Records’i poolt ametlikult tunnustatud kui ajaloo kiireim käsitsi mängitud Solitaire’i partii ja on püsinud ületamatuna üle kolmekümne aasta. Tulemus rõhutab mitte ainult mängu populaarsust, vaid ka võimalust demonstreerida kiirust, osavust ja fenomenaalset koordinatsiooni.
• Solitaire’i matemaatiline fenomen. Iga Solitaire’i partii on peaaegu kindlasti ainulaadne — kahe identse ladumise nägemise tõenäosus on nii väike, et seda praktiliselt ei eksisteeri. Standardse 52 kaardiga paki puhul on võimalike kombinatsioonide arv ligikaudu üks 67 nulliga. Isegi kui kõik 8 miljardit Maa elanikku oleksid aegade algusest peale iga sekund uue partii mänginud, ei oleks sellest piisanud, et läbida isegi tühine osa kõigist võimalikest variantidest. Võrdluseks: universumi vanus on umbes 13,8 miljardit aastat ehk ligikaudu 435 triljonit sekundit.

Solitaire’i ajalugu on mängu ajalugu, mis suutis säilitada oma aktuaalsuse, liikudes käsitsi ladumisest personaalarvuti ekraanile. Klondike ühendab reeglite lihtsuse lõputu olukordade mitmekesisusega, mis nõuab mängijalt paindlikku mõtlemist, mälu ja muidugi kannatlikkust. See võtab erilise koha loogikamõistatuse ja hasartmängu ristumiskohal, jäädes samal ajal kättesaadavaks kõikidele vanustele ja põlvkondadele.

Kultuurilises kontekstis ei ole Solitaire pelgalt meelelahutus: see on omamoodi meditatsioon, aeg iseendaga. Pole juhus, et kaarte ladust kujutav inimene ilmub nii kirjanduses kui ka kinos — mängust on saanud metafoor eluliste otsuste kohta, mida igaüks üksi teeb. Loogilises plaanis arendab Solitaire planeerimis- ja kombineerimisoskust, mis sarnaneb male või mõistatuste ülesannetega, kuid rahulikumas ja aeglasemas vormis. 2019. aastal lisati Solitaire videomängude kuulsuste halli, asetudes ikooniliste arkaadide ja tulistamismängude kõrvale. See ametlik tunnustus rõhutab: vaatamata tänapäevaste meelelahutuste rohkusele jääb vana kaardimäng endiselt elavaks klassikaks.

Enne alustamist tasub reeglitest aru saada — mitte formaalsuse pärast, vaid selleks, et näha, kuidas lihtsate käikude taga peitub elegantne süsteem. Solitaire ei nõua kiirust: see ehitatakse samm-sammult üles, võimaldades igal käigul tähenduse saada. See ei ole kiirusmäng, vaid tähelepanu, kannatlikkuse ja arvestuse mäng. Just see sisemine keskendumine teeb Solitaire’i eriliseks — ja selgitab, miks see on endiselt aktuaalne ka sajandite pärast.

Klondike Solitaire — klassikaline kaardimäng ühele mängijale, mille eesmärk on laduda kogu pakk mastide kaupa järjestuses ässast kuningani. Mängu mängitakse 52 kaardiga standardses kaardipakis. Klondike’i partii kestab tavaliselt 10–15 minutit, kuigi palju sõltub mängija oskustest. Tänu lihtsatele reeglitele ja köitvale mänguprotsessile on see Solitaire saanud üheks populaarseimaks mänguks maailmas.

Klondike ühendab endas nii õnne kui ka strateegilise mõtlemise elemente. Mängija peab käike ette planeerima, järjekordi korraldama ja otsuseid tegema tingimustes, kus kogu teave pole nähtav (osa kaarte on peidetud tagurpidi). Sellised tingimused arendavad keskendumisvõimet ja mälu: regulaarne mäng parandab oskust märgata ja meeles pidada juba mängust väljas olnud kaarte. Solitaire treenib tähelepanu: tuleb pidevalt jälgida kaardiasetust ja otsida tulpades võimalikke käike ja ümbertõstmisi. Samal ajal muudab kaartide selge paigutus Klondike Solitaire’i atraktiivseks ka esteetilisest vaatenurgast: mängija näeb, kuidas kaootiline algseis järk-järgult muutub korrastatud mastideks.

Klondike Solitaire’i reeglid

Asetus ja mängu eesmärk

Partii alguses segatakse pakk korralikult ja moodustatakse asetuse algseis. Lauale asetatakse seitse hunnikut (tulpa): esimesse tulpa 1 kaart, teise 2 kaarti, …, seitsmendasse 7 kaarti. Igas hunnikus on ainult pealmine kaart avatud, ülejäänud on tagurpidi. Kokku on nendes tulpades 28 kaarti; ülejäänud 24 kaarti moodustavad reservpaki, mis asetatakse eraldi tagurpidi.

Reservpaki kõrvale jäetakse koht äraviskamise hunniku jaoks — siia pannakse reservist võetud kaardid, mis veel mängu ei jõua. Samuti valmistatakse ette neli tühja alust — baashunnikud (mõnikord nimetatakse neid «majadeks»). Mängu eesmärk on koguda kõigile neljale baashunnikule kõik kaardid mastide kaupa järjest ässast kuningani.

Kaarte liigutamine

Mängu käigus on lubatud kaarte tulpade vahel ümber tõsta järgmiste reeglite järgi. Kaarti võib asetada teisele avatud kaardile tulpades, kui see on ühe astme võrra madalam ja vastupidist värvi (must punasele või punane mustale). Näiteks võib ärtu 7 asetada ainult poti 8 või risti 8 peale. Nii tekivad tulpades kahanevad jadasid, kus mastid vahelduvad värvi järgi.

Ümber tõsta võib mitte ainult üksikuid kaarte, vaid ka terveid järjestatud rühmi: kui tulbas on kahanevas järjekorras avatud kaartide rida (näiteks punane soldat musta emanda peal ja soldati peal must kümme), siis võib kogu selle jada tõsta teise sobiva kaardi peale teises tulbas. Kui mõni hunnik liigutuste tulemusel täiesti tühjaks saab (s.t tulbas ei jää ühtegi kaarti), tohib tekkinud tühjale kohale panna ainult kuninga (või järjestuse, mis algab kuningaga). Sellise tühja tulba avamine kuninga jaoks on üks strateegia võtmemomente: tulba vabastamine võimaldab kuninga koos jadasse kuuluvate kaartidega ümber tõsta ja avada uusi käike.

Peidetud kaartidega töötamine

Algseisus on igas tulbas kõik kaardid peale pealmise peidetud. Kui avatud kaart tulbast ära liigutatakse (teisele kaardile või alustesse), tuleb kohe järgmine kaart ümber pöörata — sellest saab uus avatud kaart ja see tuleb mängu. «Peidetud» kaartide avamine on Solitaire’i üks tähtsamaid osi: iga avamine toob uusi käiguvõimalusi.

Strateegiliselt on kasulik esmalt vabastada ja pöörata kaarte nendest tulpadest, kus on kõige rohkem peidetud kaarte — nii suureneb manööverdamisruum. Kui mõnes tulbas avatakse äss või kaks, tuleks need kohe baashunnikutesse (majadesse) panna, sest ässad ja kahed ei osale tavaliselt laudade liigutustes, kuid vabastavad ruumi teistele kaartidele.

Mängukäik

Pärast algseisu asetust otsib mängija laualt võimalikke käike ja sooritab need, püüdes maksimaalselt peidetud kaarte avada. Niipea kui tekib võimalus panna äss tühjale baashunnikule, tuleks seda teha viivitamatult: iga baashunniku aluseks on äss, mille peale laotakse sama masti kaardid järjekorras kahest kuningani. Laual liigutab mängija kaarte värve vaheldades ja kahanevaid jadasid moodustades, püüdes avada uusi kaarte.

Kui mänguväljal enam käike pole, pöördub mängija reservpaki poole. Sealt võetakse ülemised kaardid ja pööratakse ümber, asetades need äraviskamise hunnikusse. Klassikalises Klondike Solitaire’is on kaks tunnustatud jagamisviisi: ühe kaupa ja kolme kaupa. Esimesel juhul pöörab mängija reservist ühe kaardi; teisel juhul kolm kaarti korraga (sel juhul saab äraviskamise hunnikust kasutada ainult pealmist kaarti; alumisi saab mängida alles pärast seda, kui pealmine on lauale või alustesse liigutatud). Pärast iga jagamist (üks või kolm kaarti) püüab mängija kasutada avatud kaarti: asetada see sobivale kaardile tulpades või kohe alustesse, kui see sobib nii masti kui ka astme järgi. Kasutatud kaart eemaldatakse mängust, mängimata kaardid jäävad avatud kujul äraviskamise hunnikusse.

Mängutsükkel ja partii lõpp

Tegevused «kaartide ümbertõstmine laual» ja «kaardi jagamine reservist äraviskamisse» vahelduvad vajaduse järgi kogu partii vältel. Kui reservpakk saab otsa, lubavad mõned reeglid võtta kogu äraviskamise hunniku ja pöörata see tagasi, moodustades uue reservi (kaartide järjestus jääb samaks, kui pole öeldud teisiti).

Variantides, kus on piiratud arv läbimänge läbi paki (näiteks mitte rohkem kui kolm korda), võib reservi tagasi panna vaid määratud arv kordi; vabamates versioonides (sealhulgas enamikus digiversioonides) on uuesti jagamine piiramatu. Mäng lõpeb võiduga kohe, kui kõik kaardid on mastide kaupa paigutatud neljale baashunnikule ässast kuningani.

Kui enam käike pole ja nii reserv kui ka äraviskamise hunnik on ammendunud (või täiendav jagamine pole lubatud), loetakse partii kaotatuks — asetus on ummikus ja Solitaire’i lahendamine on võimatu. Tuleb meeles pidada, et mitte iga algne jaotus ei vii võiduni: kuigi teoreetiliselt võib suure osa partiidest ideaalse mänguga võita, on osa Klondike’i asetusi lahendamatud kaartide peidetud järjekorra tõttu. Mängides reeglite järgi «üks kaart», on edukuse tõenäosus palju kõrgem kui «kolm kaarti» režiimis; uuringud näitavad, et isegi kõik käigud läbi arvutav programm võidab ühe kaardi režiimis märksa sagedamini kui kolme kaardi režiimis. Ometi jääb põhiprintsiip samaks: koguda kõik neli masti järjekorras, kasutades ära asetuse võimalusi.

Nõuanded Klondike Solitaire’i algajatele

Klondike Solitaire’i algajatel on kasulik tutvuda põhistrateegiate ja tüüpiliste vigadega. Allpool on toodud soovitused — alates lihtsatest taktikatest kuni edasijõudnute strateegiateni —, mis aitavad suurendada eduvõimalusi.

Taktikalised lähenemised

• Ava kõigepealt kaart reservist. Mängu alguses soovitavad kogenud mängijad pöörata kõigepealt reservipaki esimese kaardi enne, kui tehakse muid käike. See suurendab kohe võimaluste arvu ja annab rohkem infot otsuste tegemiseks. Avatud kaart võib näidata mängu suunda või kohe kasulikuks osutuda. Pärast seda on otstarbekas mängida nii palju kaarte laualt kui võimalik, enne kui pöördud tagasi reservi juurde.
• Vii ässad ja kahed esimesel võimalusel alustesse. Madalaima väärtusega kaardid (eriti ässad) ei osale tulpade asetuses, seega on parem need kohe viia baashunnikutesse, kui need muutuvad kättesaadavaks. See vabastab ruumi laual ja lihtsustab teiste kaartide liigutamist. Samuti, kui kaardilauale ilmub kaks, tuleks see panna vastava ässa peale alustesse — nii alustad masti ehitamist ja liigud võidule lähemale.
• Püüa avada peidetud kaarte. Iga kaart, mis asub laual tagurpidi, võib olla oluline Solitaire’i läbimiseks. Seetõttu peaks taktika olema suunatud nende kaartide avamisele. Kui valida on mitme käigu vahel, on kõige väärtuslikumad need, mis viivad peidetud kaardi avamiseni. Näiteks on sageli prioriteetsem liigutada kaarti tulbast, kus on palju peidetud kaarte, kui sellest, kus on ainult üks. Mida rohkem uusi kaarte avad mängu alguses, seda rohkem valikuid on hiljem.
• Eelista käike, mis toovad edasiminekut. Ära kiirusta kõiki võimalikke kaarte liigutama ainult sellepärast, et see on lubatud. Parimad käigud on need, mis parandavad asetust: avavad uusi kaarte, vabastavad tulba või võimaldavad kaardi viia alustesse. Käigud, mis ei anna märgatavat kasu (näiteks ümbertõstmised, mis ei ava kaarte ega loo ruumi kuningale), võivad oodata. Kõigepealt tee käigud, mis arendavad mängu, „kosmeetilised“ liigutused jäta hilisemaks.

Algajate vead

• Kiirustamine ilma plaanita. Üks levinumaid vigu on mängida läbimõtlemata, püüdes lauda võimalikult kiiresti puhastada. Kiired ja kaootilised käigud viivad selleni, et mängija jätab olulised võimalused märkamata või viib asetuse ummikusse. Kannatlikkus on vajalik: parem kulutada aega analüüsile kui teha pöördumatu samm, mis raskendab mängu.
• Kättesaadavate jadaste eiramine. Algajad jätavad sageli märkamata võimalikud käigud asetuses — näiteks et mõne avatud kaardi saab panna kahanevas järjekorras teisele. Selle tulemusel jäävad mängitavad kaardid paigale. Vältida saab seda viga, kui kontrollid pidevalt kõiki tulpasid, et leida sobivaid paare „ülemine kaart — kõrgem kaart vastandvärvis“. Tähelepanelik vaatlus on edu võti.
• Tulba tühjendamine ilma kuningata. Klondike’is saab tühja kohta panna ainult kuninga. Ometi eemaldavad algajad mõnikord viimase kaardi tulbast, kuigi neil pole kuningat, et seda kohta kasutada. Sellest pole kasu ja see raiskab käigu. Ära kunagi tühjenda tulpa, kui sul pole kohe valmis kuningat (või kuningaga algavat jada), mida sinna panna. Tühi koht on väärtuslik ainult siis, kui sinna saab kohe kuninga panna.
• Kaarte liiga vara alustesse viimine. Ässad ja kahed tuleks kohe viia üles, kuid teiste kaartidega tuleb olla ettevaatlikum. Algajad viivad sageli keskmised kaardid liiga vara alustesse, arvestamata tagajärgi. Kui kaart eemaldatakse lauast liiga vara, võib see blokeerida järgmised käigud. Näiteks, kui viid punase viie liiga vara alustesse, ei saa panna sellele musta nelja enne, kui teine punane viis on välja tulnud. Seega veendu enne, et kaardi alustesse viimine ei blokeeri teisi olulisi käike. Reegel on lihtne: ässad ja kahed kohe üles, teised sõltuvalt olukorrast.
• Äraviskamise hunniku kaartide ignoreerimine. Teine viga on keskenduda ainult tulpadele ja unustada avatud kaardid äraviskamise hunnikus. Paljud jätavad märkamata, kui kaart äraviskamisest oleks juba võinud mängu tulla — näiteks lauale või alustesse. Iga kord, kui reservist kaart pööratakse, vaata tähelepanelikult äraviskamise hunnikut: kas ilmnes uus võimalus? Selle hunniku regulaarne kasutamine on edu jaoks hädavajalik.
• „Edasivaate“ puudumine. Klondike on mäng, kus tuleb ette näha olukorra arengut mitu sammu ette. Algajad mängivad sageli ainult „siin ja praegu“, mõtlemata, mis edasi juhtub. Selle tulemusena võib jääda kaart kättesaamatuks või viimane käik raisku minna. Püüa iga käigu puhul hinnata, mida see toob järgmise või kahe käigu pärast. Kogenud mängijad mängivad mõttes läbi erinevad arengustsenaariumid ja valivad selle, mis viib asetuse edasi. Planeerimisoskus eristab edukat mängijat algajast.

Kui alles alustad mängimist, kasuta neid nõuandeid Klondike Solitaire’is, et suurendada oma võiduvõimalusi. Põhistrateegia omandamine on oluline samm, et hakata Klondike Solitaire’is stabiilselt võitma.

Edasijõudnud strateegia variandid

• Kuningate valimine tühja tulpa jaoks. Kui oled tulba tühjendanud ja sul on mitu kuningat, võib läbimõtlemata valik raskendada Solitaire’i lahendamist. Edasijõudnud mängijad hindavad, millise värvijada iga valik kaasa toob. Näiteks, kui avatud punane emand blokeerib peidetud kaarte, on tulpa parem panna must kuningas — siis saab punase emanda sellele asetada ja probleem laheneb. Valik, kas panna must või punane kuningas, peaks sõltuma sellest, millised värvid tekitavad praeguses asetuses kõige suuremaid takistusi.
• Alustesse ladumise tasakaalustamine. Ära kiirusta kõiki kaarte alustesse panema — eriti ühe kaardi režiimis, kus reservi saab lõputult uuesti läbi mängida. Püüa arendada kõiki nelja alust enam-vähem ühtlaselt. Kui viid ühe masti liiga kaugele ette ja teised jäävad maha, võib see piirata laual käike. Näiteks, kui viid ärtu mastis kaardid alustesse kuni kaheksani, eemaldad kõik ärtud ässast kaheksani ringlusest. See võib blokeerida mustade kaartide ümbertõstmise, kui neil on vaja just neid väärtusi punases mastis. Parim on masti alustesse viia kordamööda ja võimalusel sünkroonselt.
• Kaarte järjekorra meeldejätmine „kolme kaupa“ režiimis. Kolme kaardi jagamise režiim nõuab lisastrateegilist täpsust. Kuna äraviskamise hunnikus on korraga nähtav ainult iga kolmas kaart, on väga tähtis meeles pidada, millises järjekorras kaardid reservis asuvad. Professionaalid soovitavad jälgida kaarte hoolikalt: kui jätad esimese läbimängu ajal äraviskamise järjekorra meelde, saad järgmises tsüklis käike ette planeerida. Mõned mängijad isegi pööravad kõik kaardid esimesel läbimängul ümber (ilma käike tegemata), et saada täielik ülevaade. Selline tehnika võib olla äärmuslik, kuid kaardijärjekorra meelespidamise oskus suurendab tunduvalt eduvõimalusi.
• Paindlikkus ja kohanemisvõime. Klondike Solitaire’i strateegia ei tohi olla jäik. Iga jaotus on ainulaadne ja fikseeritud tegevusjärjekord, mis töötab ühel juhul, ei pruugi sobida teisel. Kogenud mängijad rõhutavad kohanemise tähtsust mängu käigus: ole valmis oma plaani muutma, kui asetus nõuab ebastandardset sammu. Näiteks, kui kavatsesid kõigepealt avada kõik kaardid, aga näed, et kasulikum on kohe mitu kaarti alustesse panna — tee seda. Või lükka ilmne käik edasi, kui arvad, et see blokeerib tee olulise kaardi juurde. Ära karda proovida erinevaid tegevusliine, analüüsi asetust ja kohane sellega — improvisatsioon ja taktikalise plaani muutmine eristab eksperti.

Sellised võtted aitavad võita isegi kõige keerulisemaid Klondike Solitaire’i asetusi — eriti kolme kaardi režiimis.

Klassikaline Klondike Solitaire ei ole ainult ajaviide, vaid ka loogika, mälu ja kannatlikkuse treening. Rahuliku asetuse taga peitub köitev ülesanne, mis nõuab tähelepanelikkust ja strateegilist arvutust. Tänu lihtsatele reeglitele on Solitaire kättesaadav kõigile ja taktikate rikkus ning asetuste mitmekesisus köidab ka kogenud mängijaid. Kaartide korduval ladumisel õpib mängija käike arvutama, kaalutletud otsuseid tegema ja igast ebaõnnestumisest järeldusi tegema. Pole ime, et see Solitaire on püsinud populaarne aastakümneid: see ühendab endas kaardimõistatuse elegantsi ja õige lahenduse leidmise põnevuse.

Klondike Solitaire — see on mäng, kus võidab mitte juhus, vaid järjekindlus. Kõik otsustatakse ühe käiguga, ühe õige otsusega. Mitte kiirustamine, vaid arvestus. Mitte intuitsioon, vaid tähelepanu detailidele. Iga asetus on ülesanne, millel on lahendus, kuid tee selleni nõuab keskendumist ja kannatlikkust. Oled valmis end proovile panema? Mängi Klondike Solitaire’i kohe veebis — tasuta ja ilma registreerimiseta!