Mastermind veebis, tasuta

Mastermind — loogikamäng lauamängu kujul, mille ajalugu on sama huvitav kui selle reeglid. Kui Mastermind 1970. aastate alguses välja tuli, eristus see kohe paljude mõistatuste hulgast tänu ebatavalisele ideele peidetud koodi äraarvamisest ja lihtsatele reeglitele. Kuid selle tähtsus ei piirdu sellega: mängust sai ajastu intellektuaalse vaba aja sümbol, see pälvis mainekaid auhindu ja rahvusvahelise tunnustuse.

Mastermind’i ajalugu näitab selgelt, kuidas lihtne idee võib muutuda ülemaailmseks nähtuseks, ületades keele- ja kultuuribarjääre ning jättes märgatava jälje popkultuuri. Edasi jälgime mängu teekonda selle sünnist rahvusvahelise eduni, vaatleme arenguetappe ja toome välja vähetuntud fakte.

Mastermind’i ajalugu

Mängu päritolu ja loomine

Mastermind’i aluseks olev idee põhineb klassikalisel mängul Bulls and Cows. Selles mõtleb üks mängija välja numbrijada, teine aga püüab seda loogiliste järelduste abil ära arvata. Bulls and Cows’i päritolu on ebaselge: arvatakse, et seda mängiti juba ammu enne 20. sajandit. Ometi jäi mõte peidetud kombinatsiooni äraarvamisest ka uuel ajal aktuaalseks. Just see põhimõte inspireeris Iisraeli leiutajat Mordechai Meirovitzi (מרדכי מאירוביץ) looma lauamängu, kus numbrite asemel kasutati värvilisi elemente.

Mordechai Meirovitz, telekommunikatsiooniinsener ja postitöötaja, töötas 1970. aastal välja mängu prototüübi, mis sai nimeks Mastermind. Mehhanismilt sarnanes see paljuski Bulls and Cows’ile: üks mängija (kodeerija) mõtleb välja salakoodi — nelja värvilise pulga kombinatsiooni — teine (koodimurdja) peab selle piiratud arvu katsete jooksul ära arvama, saades iga käigu järel vihjeid värvi- ja positsioonikokkulangevuste kohta. Oma idee potentsiaalis kindel Meirovitz pakkus mängu suurtele tootjatele, kuid need keeldusid järjestikku, nähes selles vähe ärilist kasu.

Alla andmata sõitis leiutaja Saksamaale Nürnbergi iga-aastasele mänguasjamessile (Spielwarenmesse) — ühele maailma suurimale tööstussündmusele. 1971. aasta veebruaris esitles ta seal oma Mastermind’i prototüüpi külastajatele ja ettevõtete esindajatele. Just seal muutus mängu saatus: sellest tundis huvi Suurbritannia ettevõte Invicta Plastics Leicesterist. Plasttoodetele spetsialiseerunud firma otsis uusi suundi ja nägi selles loogikamängus perspektiivi. Selle asutaja Edward Jones-Fenleigh hindas kohe idee väärtust. Invicta ostis Meirovitzilt Mastermind’i õigused, täiustas reegleid ja kujundust ning valmistas mängu ette masstootmiseks. Leiutaja ise taandus peagi tegevusest ega tegelenud enam mängude loomisega, piirdudes Mastermind’ist saadud tuluga.

Mastermind ilmus turule 1971. aastal (mõnede andmete järgi 1972. aasta alguses) ja pälvis peaaegu kohe ostjate tähelepanu. Invicta Plastics andis mängu välja kaubamärgi Master Mind (kahes sõnas) all, hallis plastikkarbis värviliste pulkadega. Komplekti kuulusid koodilaud salakoodi jaoks mõeldud süvendite ja märkuste veergudega, värvilised pulgad kombinatsioonide loomiseks ning väikesed mustvalged vihjepulgad. Reeglite omandamine oli lihtne: ettevalmistus võttis vaid mõne minuti ning üks partii kestis 10–30 minutit. Mäng ühendas kättesaadavuse tõsise loogikaelemendiga ja minimaalse juhuslikkusega. Just see õnnestunud kombinatsioon tagas Mastermind’i edasise edu.

Esimestest tiraažidest populaarsuseni

1970. aastate alguses koges lauamängutööstus tõusu, mida soodustas kasvav huvi niinimetatud «täiskasvanutele mõeldud mängude» vastu — keerukamate lauamängude vastu, mis ei olnud mõeldud ainult lastele, vaid ka haritud täiskasvanutele. Aastakümne keskpaiga majanduslike raskuste taustal otsisid inimesed üha sagedamini uusi koduse vaba aja veetmise vorme, ja intellektuaalsed mängud olid eriti nõutud. Selle laineharjal sai Mastermind kiiresti tõeliseks hitiks. Vähem kui kaks aastat pärast ilmumist müüdi seda kümnete tuhandete kaupa, ning kümnendi lõpuks ulatus kogumüük umbes 30 miljoni karbini kogu maailmas. Seega sai Mastermindist üks 1970. aastate silmapaistvamaid uuendusi, jõudes populaarsuselt peaaegu Monopoly ja Scrabble’ini.

Mastermind’i edu tagas õnnelik tegurite kombinatsioon. Esiteks pakkus mäng lauamänguturule uue idee — peidetud koodi äraarvamise, mis eristas seda tavalistest lastemängudest. Intellektuaalse duelli õhkkond kõnetas täiskasvanud publikut, kes soovis oma vaimseid võimeid proovile panna.

Teiseks mängisid olulist rolli kujundus ja turundus. Alates 1973. aastast ehtisid Mastermind’i karpe ikooniline foto: tume ülikond seljas mees istub tugitoolis, sõrmed «majakese» kujuliselt kokku pandud, tema selja taga seisab elegantne noor Aasia naine läbimatu ilmega. Selline esteetika lõi spioonifilmi atmosfääri ja köitis kohe tähelepanu. Pilt tekitas seoseid saladuste ja intellektuaalsete duellide maailmaga — just see, mida oli vaja mängu positsioneerimiseks kui «täiskasvanute» loogikamängu.

Juba esimestel aastatel pärast ilmumist pälvis Mastermind mitu mainekat auhinda. 1973. aastal sai see Suurbritannias Game of the Year auhinna, mille andis välja British Toy Manufacturers Association. Varsti järgnes Council of Industrial Design Award — Suurbritannia Disaininõukogu preemia funktsionaalsuse ja esteetika õnnestunud ühendamise eest. Lõpuks sai Invicta Queen’s Award for Export Achievement — kuninganna ekspordisaavutuste auhinna, mis anti välja Mastermind’i rekordilise välisturu müügi eest 1970. aastate keskpaigaks. Need auhinnad kinnistasid Mastermind’i lõplikult kui rahvusvahelist hitti.

Nendel aastatel ületas Mastermind tõepoolest tavalise lauamängu piirid. Seda nimetati kümnendi kõige edukamaks uueks mänguks, ja selle leviku kiirus purustas kõik tollased tööstusrekordid. Vaid mõne aastaga sai Mastermindist omamoodi rahvusvaheline loogikakeel: seda mängiti peredes, klubides, korraldati turniire. Invicta Plasticsi hinnangul oli mäng 1975. aastaks esindatud umbes 80 riigis.

Rahvusvaheline levik ja litsentsimine

Pärast kiiret edu Suurbritannias hakkas Mastermind kiiresti vallutama ka teisi riike. Juba 1972. aastal anti mäng välja Kanadas Invicta litsentsi alusel, õigused ostis Toronto firma Chieftain Products, ja varsti ka mitmes Euroopa riigis. Seejärel anti tootmine üle turu suurimatele tegijatele. Maailmaturustajaks sai Hasbro korporatsioon, mis sai litsentsi mängu väljaandmiseks väljaspool Suurbritanniat. USA-s tegeles levitamisega firma Pressman Toy Corp.

Kohalikud Mastermind’i väljaanded levisid kiiresti üle kogu maailma — Lääne-Euroopast Jaapanini, Ladina-Ameerikast Austraalieni. Uuele turule sisenemiseks ei olnud vaja tõsist kohandamist: piisas kohaliku keele juhendi lisamisest, mis lihtsustas oluliselt levitamist. Karpidel loetleti sageli kümneid keeli, rõhutades mõistatuse rahvusvahelist iseloomu.

Mastermind saavutas suurima tunnustuse Suurbritannias ja Põhja-Euroopas. Eriti märkimisväärne näide oli Taani, kus mäng purustas kõik populaarsusrekordid. Pressi andmetel oli see 1970. aastate lõpuks peaaegu 80% peredes, seega peaaegu igas kodus. Selline massiline armastus selgitati õnnestunud haridusväärtuse ja lihtsuse kombinatsiooniga: mäng meeldis nii lastele kui täiskasvanutele, saades tavaliseks osaks pere vabaajast. USA-s saavutas Mastermind samuti laialdase populaarsuse, kuigi müügimahult jäi see alla tunnustatud liidritele nagu Monopoly. Siiski nimetas ajakiri Games and Puzzles seda juba 1974. aastal «hooaja kõige moodsamaks mänguks», märkides, et ükski intellektuaalide pidu ei möödunud ilma Mastermind’i partiita.

Mängu kasvav populaarsus tõi kaasa ametlike turniiride tekke. Erinevates riikides hakati korraldama rahvuslikke Mastermind’i meistrivõistlusi, kus parimad mängijad võistlesid koodide äraarvamises. 1977–1978 toimus rahvusvaheliste võistluste sari, mille tipuks oli Mastermind’i maailmameistrivõistlus Suurbritannias. Nende võistluste võitjad avaldasid muljet oma lahenduste kiirusega.

Nii sai maailmameistriks Briti teismeline John Searjeant, kes suutis salakoodi ära arvata vaid kolme katse ja 19 sekundiga — tulemus, mida peeti fenomenaalseks. Teise koha sai 18-aastane kanadalanna Cindy Fort. Mõlemad finalistid viisid koju trofeed ja mälestusauhinnad — sealhulgas uued Mastermind’i väljaanded.

Variatsioonid ja mängu areng

Originaalversiooni tohutu edu inspireeris loojaid välja andma erinevaid Mastermind’i variatsioone. Juba 1970. aastate keskpaigaks esitles Invicta mitmeid uusi komplekte, mis kas muutsid reegleid või tegid ülesande keerulisemaks. Nii ilmus 1975. aastal laiendatud versioon Super Mastermind (tuntud ka kui Advanced Mastermind või Deluxe Mastermind), kus kood koosnes juba viiest positsioonist nelja asemel ja võis sisaldada rohkem värve. Kombinatsioonide arvu suurenemine muutis mängu veelgi keerulisemaks ja köitvamaks kogenud mängijatele. Ilmusid ka kompaktsed variandid — Mini Mastermind, mida anti välja nii reisikomplektidena väikestes karpides kui ka võtmehoidja formaadis karpides, mis võimaldas mängu kaasa võtta.

Eraldi arengusuunaks said temaatilised ja elektroonilised versioonid. Invicta hakkas katsetama digitehnoloogiatega: 1970. aastate lõpus ilmus Electronic Mastermind, kus kodeerija rolli täitis elektrooniline seade, mis genereeris numbrikoodi. Mängija sisestas vastused nuppude abil, ja värviliste pulkade asemel kasutati valgus- või numbrinäidikuid. Selles versioonis sai määrata kombinatsioone kuni viiest numbrist — sisuliselt tagasipöördumine Bulls and Cows’i numbriloogika juurde, kuid juba uues elektroonilises vormis. Paralleelselt ilmusid ka sõnavariandid. Nii ilmus 1975. aastal Word Mastermind, kus tuli ära arvata mitte värvikombinatsioon, vaid sõna — sarnaselt klassikalisele sõnamängule Jotto. Selline kontseptsioon ennustas paljuski tänapäevaseid sõnamõistatusi, sealhulgas populaarset Wordle’it.

Huvitaval kombel mõjutas Mastermind ka laste meelelahutust. 1979. aastal andis Disney välja eriväljaande, kujundatud multikategelaste seikluste vaimus. Disney Mastermind’i kaanel ilmus seesama salapärane härrasmees uues kuues: valges safari-jakis ja sõbraliku naeratusega kutsus ta laua taha Miki Hiire ja tema sõbrad. See ebatavaline väljaanne näitas selgelt, kui lai oli mängu sihtrühm — alates tõsistest täiskasvanud mängijatest kuni lasteni, kes tundsid Disney tegelasi.

Aastakümnete jooksul on Mastermind’i kujundus ja disain korduvalt muutunud, püüdes ajaga sammu pidada. Pärast 1970. aastate ikoonilist duot ilmusid 1980. aastate kaantel neutraalsemad kujutised — näiteks perestseenid mängulaua ümber või abstraktsed mustrid, eriti angloameerika väljaannetes Parker Brothers’i ja Hasbro kaubamärgi all. Ometi oli originaalne visuaalne stiil hallipäise ülikonnaga mehega nii äratuntav, et selle juurde naasti korduvalt. Mõnes 1990. aastate Suurbritannia seerias kasutati sama kuju taas, kuid juba kaasaegses interjööris mängulaua taga, justkui rõhutades ajastute sidet.

Poolas, kus mängu anti välja alates 1970. aastatest, säilitati klassikaline lähenemine kaua: kohalikud Mastermind’i versioonid ilmusid kohandatud fotodega, kus olid samuti enesekindel mees ja naine, kuid juba Poola modellidega, kes edastasid originaali vaimu. Prantsusmaal mindi teist teed: mõned kirjastajad loobusid kaanel naisfiguurist ja kujutasid kahe mehe vastasseisu — selline disain vihjas «vaimude duellile ilma segava erootikata». Iga kultuur tõlgendas kontseptsiooni omal moel, kuid kõikjal jäi Mastermind stiili ja intellekti sümboliks.

Pärand ja mängu tänapäevane seis

Mastermind’i ilmumisest on möödunud üle poole sajandi, kuid mäng on endiselt nõutud ja austatud lauamõistatuste austajate seas. See on jõudnud klassikaliste abstraktsete strateegiate hulka — koos male, go ja kabega, ehkki mehhanismilt palju lihtsam. Mastermind’i soovitatakse sageli arendava mänguna lastele: see aitab treenida loogikat ja probleemide lahendamise oskusi ning sobib viisiks, kuidas kogu perega aega veeta. Pole juhus, et seda lisatakse regulaarselt «parimate pere lauamängude» nimekirjadesse ja haridusprogrammidesse.

Tähtis on märkida Mastermind’i mõju teadusele ja tehnoloogiale. Mäng köitis peaaegu kohe pärast ilmumist matemaatikute ja programmeerijate tähelepanu. Juba 1970. aastatel hakkasid entusiastid otsima optimaalseid strateegiaid koodi murdmiseks. 1977. aastal avaldas tuntud teadlane Donald Knuth uurimuse, milles ta tõestas: õige strateegia korral saab iga koodi standardversioonis (neli positsiooni ja kuus värvi) ära arvata maksimaalselt viie katsega. See oli muljetavaldav tulemus, arvestades, et võimalike kombinatsioonide koguarv on 1296. Tema artikkel «The Computer as Master Mind» sai rekreatiivse matemaatika klassikaks ning seal välja töötatud algoritm pani aluse paljudele arvutiprogrammidele, mis mängisid Mastermind’i tõhusamalt kui ükski inimene. Hiljem näitasid informaatikud, et üldistatud Mastermind’i versioonid (rohkemate positsioonide või värvidega) kuuluvad NP-täielike probleemide hulka — need on nii keerukad, et nende lahendamiseks pole teada kiireid algoritme.

Aga täna? Mastermind ei ole kadunud, vaid jätkab väljaandmist ja rõõmustab uusi põlvkondi mängijaid. Mängu ametlikud õigused kuuluvad endiselt Suurbritannia ettevõttele Invicta Plastics, kuid tootmine litsentsi alusel toimub eri riikides. Suured rahvusvahelised lauamängude kirjastajad nagu Hasbro ja Pressman lisavad The Original Mastermind’i oma klassikaliste mängude kollektsioonidesse. 2025. aastal toimus tähtis sündmus: Hasbro andis globaalsed õigused Mastermind’i kaubamärgile üle mängufirmale Goliath Games, kes teatas plaanist mängu uuendada ja tuua see uue publikuni.

Goliath kuulutas välja kampaania Mastermind’i tutvustamiseks nooremale põlvkonnale, mis kinnitas veel kord selle mõistatuse nõudlikkust isegi digiajastul. Täna müüakse Mastermind’i enam kui sajas riigis ja see kuulub õigusega lauamängude «kuldse fondi» hulka. Seda leiab kogumikest nagu Clubhouse Games (klassikaliste mängude kogumikud elektroonilistel platvormidel), see on stabiilselt kaupluste sortimendis ja ilmub regulaarselt uutes kujundustes.

Huvitavad faktid Mastermind’i kohta

• Ebatavalised modellid ikoonilisel kaanel. Salapärane mees ja naine 1970. aastate Mastermind’i karbil polnud sugugi spioonid ega professionaalsed näitlejad, vaid täiesti tavalised inimesed. Invicta Plastics kutsus reklaamifotosessioonile Leicesteri elanikud: mees oli Bill Woodward, juuksurite keti omanik, ja neiu Cecilia Fung, Hongkongist pärit arvutiteaduse tudeng. Pärast mängu ilmumist sai Woodwardist mõneks ajaks kohalik kuulsus ja ta nimetas end naljatades «Mr. Mastermind’iks». Huvitav on see, et fotograafid kavatsesid algselt panna talle sülle koheva kassi — James Bondi filmide kurikaelte stiilis — kuid loom osutus liiga rahutuks ja rikkus ülikonna, mistõttu tuli idee maha jätta. Kolmkümmend aastat hiljem, 2003. aastal, kogus Invicta taas Woodwardi ja Fungi juubelifotosessioonile — klassikalise kaane mälestuseks ja mängu austajate rõõmuks.
• Meistrivõistlus Playboy Club’is ja kuulsad austajad. Populaarsuse tipul viis Mastermind ebatavaliste üritusteni. 1970. aastatel toimus USA-s rahvuslik meistrivõistlus, mille finaal peeti ühes mainekas Playboy Club’is — erapidude võrgustikus, mis olid tuntud oma luksusliku atmosfääri poolest. See andis turniirile glamuuri ja täiskasvanute eksklusiivsuse varjundi. Mängu austajate seas oli ka legendaarne poksija Muhammad Ali. Talle meeldis aeg-ajalt koodide äraarvamises võistelda, näidates, et loogikamäng võib köita isegi poksiringi meistreid. Kaasaegsete sõnul hindas Ali Mastermind’i kui vaimset treeningut ja võrdles koodimurdja võtteid tihti taktikaga poksiringis.
• Mäng sõjaväe ja häkkerite teenistuses. Mastermind leidis kasutust isegi tõsistes organisatsioonides. Näiteks kasutas Austraalia armee seda ametlikult kadettide treenimiseks analüütilises mõtlemises ja koodimurdmisoskuste arendamises. Tundides pakuti ohvitseridele lahendada Mastermind’i koode, harjutades loogikat ja tähelepanelikkust — selliseid harjutusi peeti kasulikuks sõjaväeluure jaoks. Mõned tehnoloogiaajaloolased naljatavad isegi, et esimene põlvkond arvutihäkkeritest kasvas välja just selle mängu austajatest. Pole ime, et esimesed arvutiversioonid Mastermind’ist ilmusid juba 1970. aastate alguses: Cambridge’i ülikoolis töötas mäng MOO (Bulls and Cows’i variant) Titan arvutisüsteemil alates 1960. aastatest, ja Ken Thompson, Bell Labsi kaasasutaja, kirjutas 1971. aastal oma versiooni UNIX-i operatsioonisüsteemile. Mastermind kinnistas paljude tulevaste IT-spetsialistide huvi koodimurdmisülesannete vastu.
• Mastermind’i rekordid ja paradoksid. Mängijad on alati püüdnud koodi võimalikult kiiresti ära arvata, ja aeg-ajalt saavutati hämmastavaid tulemusi. Juba mainitud 1978. aasta maailmarekord — vaid kolm katset kombinatsiooni murdmiseks. Tõenäosus kood kolme käiguga ära arvata on äärmiselt väike, seetõttu saavutas võitja edu tänu nutikale strateegiale ja veidi õnnele. Teoreetiline piir klassikalises versioonis on aga kaks käiku: kui esimene andis peaaegu kogu vajaliku info, sai õige koodi öelda juba teisel katsel. Selline juhtum tõesti toimus ühel Briti turniiril ja tekitas pealtvaatajate seas sensatsiooni. Täiuseni jõuavad aga mitte ainult inimesed, vaid ka algoritmid. 1970. aastatel tõestati arvutite abil, et iga Mastermind’i kood on ideaalstrateegiaga lahendatav maksimaalselt viie käiguga. See tulemus rõhutab mängu paradoksi: enamik mängijaid vajab 6–8 katset, samas kui masin või loogika virtuoos saab hakkama viiega. Mastermind jääb seega ainulaadseks mõistatuseks, mis ühendab algajatele kättesaadavuse ja väljakutse terava mõistusega mängijatele.
• Mastermind ja järeltulijad kultuuris. Mäng jättis märgatava jälje popkultuuri. Seda võib märgata filmides: näiteks Hollywoodi põnevikus Gone Girl (2014) on taustal näha Mastermind’i karpe kui perekondliku vaba aja sümbolit, ja ühes stseenis veedavad tegelased õhtu mängides. Kirjanduses ja ajakirjanduses kasutatakse Mastermind’i sageli intellektuaalse vastasseisu metafoorina. Tänapäeva veebimõistatuse Wordle fenomen on otseselt seotud selle pärandiga. Sisuliselt on Wordle Mastermind’i täheversioon: mängija peab ära arvama peidetud sõna, saades vihjeid õigesti paigutatud tähtede kohta ning tähtede kohta, mis on vales kohas. Kui Wordle 2021–2022. aastal viiruslikuks meelelahutuseks muutus, märkisid paljud väljaanded huvi kasvu Mastermind’i vastu kui selle eelkäija vastu sõnamängude seas.

Mastermind on teinud teekonna tagasi lükatud prototüübist üheks maailma tuntumaks loogikamänguks. Selle ajalugu näitab, kuidas lihtsa idee, läbimõeldud disaini ja õige käivitusmomendi kombinatsioon võib võita miljonite huvi. Mäng tõi lauamängukultuuri intellektuaalse võistluse õhkkonna, jäädes samal ajal kättesaadavaks, ning saavutas seeläbi aja jooksul kultusstaatuse.

1970. aastatel tunnustuse ja auhindade pälvinud Mastermind ei ole ka täna oma aktuaalsust kaotanud — vastupidi, see jätkab uute põlvkondade mängijate köitmist. Seda hinnatakse mitte ainult köitva meelelahutuse, vaid ka loogika ja mõtlemise treenimise vahendina, sümbolina pidevast püüdlusest mõistatuste lahendamise poole. Pärast mängu ajalooga tutvumist on aeg liikuda selle reeglite juurde ja proovida end koodimeistri ja koodimurdja rollis.

Mastermind — on loogikamäng kahele osalejale, mis sisaldab spetsiaalset lauda, värvilisi nuppe koodi koostamiseks ja väikseid vihjenõelu. Üks mängija mõtleb välja kombinatsiooni ja peidab selle, teine püüab seda ära arvata. Ülesanne on sõnastatud lihtsalt, kuid sisu on keeruline: piiratud arvu katsete jooksul tuleb määrata värvide täpne järjestus. Tavaliselt kestab üks mäng 10–20 minutit. Mängimiseks piisab lauast ja värviliste nuppude komplektist, seega on Mastermind võrdselt mugav nii koduseks ajaviiteks kui ka online-versioonides.

Mehaanika seisukohalt on Mastermind — mäng loogika ja intuitsiooni ristumiskohas. Esmapilgul lihtne ülesanne peita ja ära arvata värvikombinatsioon muutub elegantseks deduktsiooniprotsessiks: iga uus katse viib lahendusele lähemale, paljastades osa teabest ja säilitades samal ajal põnevuse.

Üks mängija püüab koostada kavalat kombinatsiooni, teine kitsendab samm-sammult võimalike lahenduste ruumi. Mastermind on väärtuslik, kuna arendab süsteemset mõtlemist, õpetab saadud teavet analüüsima ja üles ehitama katse-eksituse strateegiat. Mänguprotsessi võrreldakse sageli teadusliku eksperimendi või uurimisega: püstitatakse hüpoteese, kontrollitakse oletustega ja seejärel analüüsitakse tagasisidet. Samas pakub mängu esteetika ka naudingut — eredavärvilised kombinatsioonid laual ja varjatud saladuse tunne, mis on peagi paljastumas.

Mastermind reeglid: kuidas mängida

• Ettevalmistus ja rollide valik. Klassikalises Mastermindis kasutatakse ristkülikukujulist lauda. Selle ühes otsas on neli varjatud lahtrit salajase kombinatsiooni jaoks, mis on ekraaniga kaetud. Allpool asuvad 8–12 rida, igas neli suurt süvendit katsete jaoks ja neli väikest auku hindamisvõtmete jaoks. Enne mängu algust määravad osalejad rollid: üks mõtleb välja ja peidab kombinatsiooni, teine püüab seda ära arvata. Kui mängitakse mitme vooru seeria, vahetatakse rolle kordamööda, et igaüks saaks proovida mõlemat positsiooni. Sõltuvalt mängu versioonist võib koodipositsioonide arv muutuda: enamasti on see 4, kuid esineb variante 5–6 või isegi enama lahtriga, mis muudab raskusastme märgatavalt kõrgemaks.
• Saladuse väljamõtlemine. Üks mängijatest valib salaja neli värvilist nuppu ja asetab need oma laua otsa varjatud lahtritesse. Klassikalises Mastermindis kasutatakse kuut värvi. Vastavalt kokkuleppele saab värvide arvu vähendada või suurendada, kuid traditsiooniliseks peetakse just kuut. Enne mängu algust lepitakse kokku ka lisatingimustes: kas värvide kordused on lubatud ja kas tühjad positsioonid on võimalikud. Standardreeglite järgi võib kombinatsioon sisaldada mitut ühesugust nuppu (näiteks kaks punast või isegi neli sama värvi). Variant ilma kordusteta teeb ülesande arvajale lihtsamaks, kuna kõik neli positsiooni peavad olema erinevat värvi. Tühje lahtrid klassikalistes reeglites ei kasutata, kuid mõnes mitteametlikus versioonis peetakse neid täiendavaks värviks teiste seas.
• Esimene katse. Teine mängija alustab arvamist ja asetab neli valitud värvi nuppu laua esimese rea süvenditesse — see on tema pakutud kombinatsioon. Piiranguid pole peale eelnevalt kokku lepitud tingimuste. Kui kordused on lubatud, võib sama värvi kasutada mitu korda, koguni neli järjest, kuigi selline strateegia osutub harva tõhusaks. Tavaliselt püütakse esimesel katsel testida võimalikult palju erinevaid värve, et koguda maksimaalselt teavet. Teine võimalus — moodustada kombinatsioon kahest samavärvilisest paarist; kui kordused on lubatud, aitab see kindlaks teha duplikaatide olemasolu ja mõista, mitu korda need värvid saladuses võivad esineda.
• Tagasiside. Pärast iga pakutud kombinatsiooni hindab saladust peitnud mängija seda ja asetab neli väikest vihjenõela rea väikestesse aukudesse: must nõel tähendab, et üks nuppudest langeb kokku nii värvi kui positsiooni poolest, valge aga näitab, et värv on kombinatsioonis olemas, kuid on vales kohas. Näiteks, kui saladus on «sinine, roheline, punane, punane» ja pakkumine «punane, roheline, kollane, punane», on vastuseks kaks musta ja üks valge nõel: mustad «rohelise» ja teise «punase» eest õigetes kohtades ning valge esimese «punase» eest, mis on vales kohas; kollast ei märgita üldse, sest seda saladuses pole. Vihjed antakse ainult kokkuvõtlikult — hindaja ei täpsusta, millistele nuppudele nõelad viitavad, ja arvajal jääb vaid üldise info analüüsimine. Samal ajal näevad mõned muudetud versioonid ette detailsemat tagasisidet: seal seostatakse vihjed otseselt konkreetsete positsioonidega, mis lihtsustab ülesannet ja muudab mängu «avatud» variandi sarnasemaks.
• Analüüs ja järgnevad katsed. Vihjed kätte saanud, analüüsib arvaja neid ja koostab uue kombinatsiooni teises reas. Iga järgmine käik peab arvestama kõiki varasemaid signaale. Kui esimesel katsel ei olnud ühtegi musta ega valget nõela, tähendab see, et ükski kasutatud värv ei kuulu saladusse, ja need võib välistada. Kui vihje koosnes näiteks ühest mustast ja ühest valgest nõelast, tähendab see, et kaks värvi pakkumisest kuuluvad tõesti kombinatsiooni: üks on õigel positsioonil, teine tuleb ümber paigutada. Sellist teavet kasutades saab mängija edaspidi värve ümber tõsta või uusi lisada, hüpoteese kontrollides. Pärast iga uut pakkumist paigutatakse uued nõelad, kitsendades järk-järgult võimalike kombinatsioonide arvu ja viies lahendusele lähemale.
• Käikude piirang. Arvajal on tavaliselt piiratud arv katseid. Klassikalises Mastermindis on ette nähtud 10 rida pakkumisteks, kuid mõnes versioonis võib see arv varieeruda 8-st 12-ni: mida vähem katseid, seda suurem raskusaste. Kui salajane kombinatsioon paljastatakse enne kõikide katsete lõppemist (neli musta nõela tähendavad täielikku kokkulangevust), loetakse mäng võidetuks. Kui kombinatsioon jääb viimase lubatud käigu järel lahendamata, võidab mängija, kes selle koostas.
• Punktiarvestus ja mängu jätkamine. Võib piirduda ühe vooruga lõbu pärast, kuid sagedamini lepivad osalejad kokku mitmes mängus, et igaüks saaks mõlemat rolli proovida. Sellistes matšides kasutatakse punktisüsteemi: mida vähem katseid arvajal lahendamiseks kulus, seda parem tulemus, ja koodi koostaja saab kasu, kui saladus jäi kauemaks varjatuks. Üks lihtne arvestusskeem seisneb selles, et anda koostajale üks punkt iga käigu eest, mida vastane vajas äraarvamiseks, ja lisapunkte, kui kombinatsioon jäigi paljastamata. Seejärel vahetavad mängijad rolle ning pärast võrdset arvu voorusid võrreldakse üldtulemusi. Võidab see, kes kogub rohkem punkte, kuigi sõbralikus mängus jäetakse sageli range arvestus kõrvale ja lihtsalt nautida protsessi, vahetades rolle kordamööda.

Reeglite variatsioonid

Aja jooksul on tekkinud palju Mastermindi versioone — nii ametlikke kui ka mitteametlikke. Erinevused on väikesed ja puudutavad peamiselt koodi pikkust, värvide arvu või vihjete tingimusi. Sellised muudatused võimaldavad varieerida raskusastet, kohandada mängu lastele või lisada meeskonnatöö elemente.

• Kombinatsiooni pikkus. Klassikalises Mastermindis koosneb kood neljast nupust, kuid väljaandes Grand Mastermind suurendati pikkust viieni. See tõstab raskusastet märkimisväärselt, kuna võimalike kombinatsioonide arv kasvab hüppeliselt, ja isegi kogenud mängijad peavad kasutama keerukamaid strateegiaid. Vastupidiselt lühendatakse mõnes lasteversioonis saladus kolmele positsioonile, et mäng oleks lihtsam ja kiirem ning reeglid algajatele kergemini mõistetavad.
• Värvide arv. Tavaliselt on mängus kuus värvi, kuid nende arvu saab muuta. Uute värvide lisamine (näiteks kuni kaheksa või kümme) muudab ülesande märksa raskemaks, kuna laiendab võimalike kombinatsioonide ruumi. Vastupidi, paleti vähendamine 4–5 värvini teeb ülesande lihtsamaks ja sobib algajatele harjutamiseks.
• Tühjad positsioonid. Harvades variantides lubatakse kasutada tühja kohta eraldi koodielemendina. Siis võib kombinatsioon sisaldada mitte ainult värvilisi nuppe, vaid ka positsioone ilma nupudeta. See lisab veel ühe keerukuskihi, kuna mängija peab arvestama «nähtamatu» värvi võimalusega valikute seas.
• Asümmeetria reeglites. Mini Mastermindi versioonis on arvajal vähem katseid kombinatsiooni leidmiseks, mis muudab mängu pingelisemaks. Mõnikord kompenseeritakse seda sellega, et osa saladusest on juba ette teada — näiteks üks värv või selle positsioon. Selline variant nõuab teistsugust taktikat ja muudab tasakaalu arvaja ja koodi peitja vahel.
• Meeskonnamäng. Mastermind 44-s osaleb neli mängijat, kes jagunevad paaridesse. Kaks meeskonda võistlevad: ühed mõtlevad kombinatsiooni välja, teised püüavad seda ära arvata. Selline formaat lisab mängu meeskonnatöö, arutelu ja ühise lahenduse otsimise elemente, muutes mängu dünaamilisemaks ja lähedasemaks koostööl põhinevatele lauamängudele.

Olenemata sellest, kuidas detailid muutuvad, jääb Mastermindi olemus samaks: see on mäng koodi peitmisest ja paljastamisest, oskusest samm-sammult järeldusi teha ja leida täpne lahendus ebatäieliku teabe põhjal.

Nõuanded algajatele Mastermindi mängijatele

Taktikalised lähenemised

• Mitmekesine algus. Ei tasu proovida kogu kombinatsiooni kohe esimese käiguga ära arvata — see on peaaegu võimatu. Palju kasulikum on kasutada esimest katset teabe kogumiseks. Üks lähenemine on paigutada neli erinevat värvi, et korraga võimalikult palju variante testida. Teine võimalus — kasutada kahte sama värvi paari; kui kordused on lubatud, aitab see määrata, mitu korda need värvid saladuses esinevad ja kas on duplikaate. Esimese käigu eesmärk ei ole kogu kombinatsiooni ära arvata, vaid kitsendada võimalike lahenduste ringi.
• Välistamise meetod. Iga kord vihjet saades tuleks kohe kõrvale heita võimatud variandid: kui polnud ühtegi musta ega valget nõela, võib kõik kasutatud värvid välistada. Kui näiteks tuli kolm valget nõela, tähendab see, et kolm värvi pakkumisest kuuluvad kindlasti kombinatsiooni, kuid on valedel positsioonidel, ning järgmises käigus tasub keskenduda nende ümberpaigutamisele, mitte uute lisamisele. Kasulik on testitud variandid fikseerida — paberil või vaimusilmas, eriti kui värve on rohkem kui kuus.
• Õige paigutuse leidmine. Kui juba on teada, millised värvid kombinatsiooni kuuluvad, on järgmine ülesanne määrata nende positsioonid: kõige mugavam on kasutada süstemaatilist proovimist, fikseerides osa kohtadest ja muutes teisi, näiteks asetada roheline esmalt esimesele positsioonile, seejärel teisele ja jälgida vihjete muutumist, kuni mustade nõelte arv suureneb. Oluline on korraga muuta vaid üht parameetrit (näiteks vahetada kaks värvi omavahel, jättes ülejäänud samaks), et täpselt mõista, milline muudatus tulemuse andis.
• Uued värvid õigel ajal. Kui pärast mitut käiku jäävad vihjed minimaalseks, näiteks on ainult üks nõel või neid pole üldse, tasub kolmandas või neljandas käigus proovida täiesti uut kombinatsiooni seni testimata värvidega; isegi ilmselgelt vale katse võib anda väärtuslikku teavet nende värvide olemasolu või puudumise kohta ja säästa mõttetuid pakkumisi.

Algajate vead

• Vihjete eiramine. Algajatel on kombeks korrata käike, mis on juba varasemate vihjete põhjal ümber lükatud. Kui näiteks kollane ja roheline ei andnud esimesel käigul ühtegi nõela, tähendab see, et neid värve kombinatsioonis pole, ning nende uuesti kasutamine on mõttetu — parem on kontrollida teisi variante. Enne iga uut pakkumist tuleks veenduda, et see vastab kõigile saadud vastustele, muidu on katse juba ette vale. Mastermind ei ole intuitsioonimäng, vaid harjutus järkjärgulises loogilises välistamises.
• Kiirustamine kordustega. Kui reeglid lubavad kombinatsioonis sama värvi kordumist, tuleb meeles pidada: algajad kas ignoreerivad duplikaatide võimalust täielikult või hakkavad neid kahtlustama liiga vara. Mõistlikum on esmalt testida lai valik erinevaid värve ja alles siis, kui mängu keskel jääb vihje, mida olemasolevate värvidega on raske seletada, ning üks värv on puudu, kaaluda korduse varianti. Enneaegne hüpoteesi «neli punast» testimine ilma piisava aluseta kulutab vaid käike.
• Ebajärjekindel strateegia. Kaootilised pakkumised, kus iga uus käik ei seostu varasematega, jätavad kasuliku teabe saamata. Tõhusam on planeerida järjestus: kõigepealt selgitada, millised värvid on olemas, siis välistada puuduvad ja seejärel täpsustada ülejäänute paigutus, kusjuures iga katse kontrollib konkreetset hüpoteesi — näiteks liigutada sinine teise kohta, et kontrollida, kas just see värv andis varem valge nõela või mitte.
• Emotsionaalsed vihjed. Mängu käigus võivad osalejad tahtmatult oma mõtteid reaktsioonidega välja näidata: naeratuse, žesti või näoilmega. Kogenud mängijad püüavad säilitada neutraalse ilme, samas kui algajad rõõmustavad sageli õnnestunud käigu üle või muutuvad pingeliseks ebaõnnestumise lähedal. Oluline on mitte reageerida vastase pakkumistele ja mitte näidata oma emotsioone — rahu ja keskendumine muutuvad Mastermindi lahutamatuks osaks.

Edasijõudnud strateegia

• Õppige teooriat. Aastakümnete jooksul on Mastermindi ümber kogunenud palju teoreetilisi käsitlusi: näiteks Knuthi algoritm garanteerib lahenduse viie käiguga ning hilisemad strateegiad minimeerivad keskmist katsete arvu. Selliste lähenemiste mõistmine aitab oskusi lihvida, sest üks optimaal­mängu põhimõtteid on valida pakkumine, mis vähendab võimalike kombinatsioonide arvu maksimaalselt sõltumata vastusest (minimax-meetod). Isegi kui matemaatiliselt täpseid käike on käsitsi raske kasutada, on kasulik laenata üksikuid ideid, näiteks mitte korrata sama värvikomplekti pärast mitmetähenduslikku vihjet, vaid valida kombinatsioon, mis igal juhul annab uut teavet.
• Riski ja info tasakaal. Edasijõudnud tasemel on oluline mõista, millal tasub riskida: kui katseid on jäänud vähe ja olukord pole lõpuni selge, võib mõnikord olla parem teha julge pakkumine kogemuse ja intuitsiooni põhjal, kui jätkata ettevaatlikku proovimist. Halvimal juhul kaotatakse voor, kuid sageli osutub intuitiivne otsus õigeks ning just praktika aitab arendada tunnet tasakaalu rangete arvutuste ja loova inspiratsiooni vahel, võimaldades kiiremini ära tunda tüüpilisi mustreid.
• Saladuse koostamine. Mastermindi kunst seisneb mitte ainult arvamises, vaid ka kavalate kombinatsioonide väljamõtlemises: ootamatud variandid kolme ühesuguse ja ühe erineva nupuga või järjestused ilma korduvateta (kõik neli erinevat) ajavad vastase sageli segadusse. Kasulik on jälgida, milliseid koode vastane kiiremini lahendab, ja valida järgmistes voorudes teistsuguseid mustreid. Eesmärk ei ole leiutada kombinatsiooni, mida pole võimalik lahendada — see on niikuinii võimatu optimaalse strateegiaga vastase vastu — vaid protsessi võimalikult kaua venitada, andes esimestel käikudel häguseid vihjeid; eriti tõhusad on korduvate värvidega koodid, sest valged nõelad ei näita nende arvu.

Mastermind — pole lihtsalt mäng, vaid tõeline intellektuaalne väljakutse, mis äratab igas inimeses soovi mõelda selgelt, järjekindlalt ja loogiliselt. Siin võidab see, kes suudab juhtida oma mõtlemist, analüüsida infot ja teha kaalutletud otsuseid, mitte see, kes tugineb ainult õnnele või juhusele.

Proovige mängida — ja te veendute, et iga voor ei ole mitte ainult kaasahaarav, vaid saab ka oluliseks sammuks teie analüütiliste võimete, strateegilise mõtlemise ja keeruliste probleemide lahendamise oskuse arendamisel. See mäng võib avada teie intellektile uusi horisonte ja pakkuda tõelist rõõmu tunnetusprotsessist. Kas olete valmis end proovile panema? Mängige Mastermindi veebis juba praegu — tasuta ja ilma registreerimiseta!